Tänane emadepäev algas poja telefonikõnega ja tulbisületäiega... Igatahes imearmas algus.
Siis sõitsime Lohusallu ja tegime seal tõelise ,,teeme ära,, oma aias. Me saagisime suurt längus toomingat ja koristasime oksi, riisusime ja põletasime lõketena kulu, koer oli ka tiimis, tema peamiselt kaevas midagi. Ja Pisi aitas meid ka nagu oskas. Lisaks imetlesime veel ka teele jäänud Keila juga.
Aga minu ema?
Minu ema, Marie, sündis aastal 1924, just selle põlvkonnana, kus mehed enamus sõtta jäid. Ta elas Pärnumaal Nurtu kandis suurtalus. Hiljem tehti nad muidugi kulakuks. Neil oli isegi väike kauplus, samuti palju loomi, kellega ka rahvusvahelistel näitustel käidi. Peres oli veel vanem vend ja noorem õde. Hiljem veel poolõdesid-vendi. Esimesel eesti ajal õppis ema Pärnu Tütarlastegümnaasiumis. Saksa ajal Kehtna Kodumajanduskoolis. Hiljem peale sõda Tallinnas Kunstikõrgkoolis nahakunstnikuks. Ta töötas ka Saaremaal matemaatika õpetajana (sõja ajal) ja laulis hiljem ka õpetajate naiskooris, ka solistina. Küüditamisest pääses nende pere heade inimeste või sõprade hoiatuste tulemusena.
Samuti tegi ta ilukirja (kalligraafia) ja oli joonestajagi. Talle meeldis peeneid pitse kududa ja igasugune filigraanne täpsus. Ema luges väga palju ja armastas teatris käia. Ta oli maatüdruk, aga mina mäletan teda ikka ,,linnaprouana,, nagu mu Pisi selle kohta ütleb. Samas oli ta loomult väga lihtne ja tagasihoidlik. Igatahes kandis ta uhkelt oma varakult halliks läinud soengut ja üldse palju tumesinist ja halli.
Kosmeetikast oli tal vaid üks klassikaline roosa huulepulk.;)
Peale neljakümmet tulime meie vennaga ilmale ja muidugi abielu kunstnikust-boheemlase mehega. Ühine rassimine majaehituse näol ja siis leseks jäämine ning üksinda majapidamine ja laste kasvatus ja kõik need muud rutiinid. Ema ei reisinud ega ,,seltsitanud,, sel ajal kuigi palju. Ometi olid tal ikkagi elu lõpuni mõned väga head sõbrannad. Viimane töökoht oli emal ,,ARS,,-is. Ja hiljem kõrgema pensioni saamiseks Haabersti aiandis tomateid kasvatades.
Tal oli lisaks mõningasele konservatiivsusele ja täpsuse armastusele ka mõni vallatum kiiks, nimelt meeldis talle osta ilusaid asju. Tollel ajal siis sitskangaid, kenasid vaase ja portselani.
55.-selt jäi ta pensionile, nagu kõik naised tollel ajal. Kui mina oleks tema aja laps, oleks mul ikkagi veel pensionini kaheksa aastat. Huvitavad tõdemused...:)
Emadepäev oli suvesoe. Ema oli ka soe inimene ja hästi hoolitsev ja lastekeskne.
Ka mälestused on suvesoojad.
