Eilne ballett Manon viis mind mõtetes tagasi aastasse 2002 (oli see tõesti juba nii ammu?)kui käisin vaatamas hästi vinget mustvalgetes toonides Leo Delibes'i balletti Coppelia, mille õppimise käigus omandati kolme kuu jooksul itaallase Mauro Bigonzetti uudne balletikeel.
"Mauro Bigonzetti on üks neid koreograafe, kes lähevad ajalukku - teda võib kindlasti nimetada selle kümnendi üheks eredamaiks isiksuseks tantsumaailmas," ütles Tiit Härm tookord ETAle.
See püsib mul tänaseni selgelt meeles!
Alates aastast 1998 kuni 2008 läks mul elus kõik ainult ülesmäge. Töövõimalused, rahad, palgad...
Manonis kohtasin ma aga liiga teravaid kontraste. Esimene vaatus oli väga hea, teine väga huvitav (ei puudunud ka revolvripauk ja pärismängu veri), aga kolmas kukkus ära. Minu jaoks läks see stiililt täiesti mustrist välja. Mitte, et ballett või tants ei võikski selline olla - olematu lavakujundusega ja rõhutatult rääbakad, loe äranõrkenud tegelaskujudega. Seda lõppu oleks saanud ka palju teistmoodi lahendada kui taheti sellist algust.
Meeldisid balletti uudsed ja huvitavad sammuseaded ning akrobaatika.
Väga kurb oli Sirje uudis, et Politseiraamatukogu enam ei vajata ja tahetakse see Sisekaitseakadeemia fondidega liita.Väga hea oli näha TB-t, kellel läheb hästi, nagu ikka.
Täna esimest päeva tööl. Algul roheliseks muundunud Kadriorupark ja luigetants tiigiveel. Siis kaunist kunsti otsatult ja lõputult, kolleegi sünnipäev ja naiste arvukatesse saladustesse pühendumine. Kas ma olen siis nüüd rahul, püstitas sõber küsimuse. Tinglikult, tinglikult. Miinimumpalk, pikad tööpäevad, mis ulatuvad hilisõhtusse ja välistavad lapse toomise lasteaiast. Samuti suvised tööl veedetud nädalalõpud kindlasti eriti palju ei rõõmusta. Seda enam, et mees on niigi kõik pikad õhtud tööl või maja ehitamas. Aga kuidagi peab ju oma elukesega hakkama saama. Igatahes selle sügiseni olen ma vaene nagu kirikurott ja ehk veelgi vaesem. :)
Rohkem ei mingeid ballette, suveteatreid, raamatuoste,reise, tasulist kultuuri, teatrikavasid ja kohvitamisi. Elureaalsusele tuleb tõsiselt näkku vaatama hakata. Või nagu öeldakse - igal asjal on oma hind.
