Täna oli tõesti 13. ja reede ja valitses täielik hullumaja. Bussis olid inimesed väga konfliktsed. Balletis ilmus üks naine kohale kortsus seelik näpus ja ütles, et tema lapsel läks eelmine kord seelik vahetusse, kelle oma see kortsuhunnik on? Ilmselt oli vahetusse läinud seelikuid mitmeid. Mina ikka triikisin ilusti ,,meie vale,, seeliku ära. Aga ka meie seelik ei olnud talle see õige, kellele ta enda kortsuhunnikut oleks saanud pakkuda. Nägi natuke teistsugune välja. No see siis sedapsi.
Lõpuks lõi mees viha pärast veel jalaga Lillekese ukse luku katki. Uks lendas lahti ja lukk oli katki, kuid uks jäi veel õnneks terveks. Seega nüüd vaja uus lukk osta ja lukuvahetaja hankida.
Ainus lohutus, mis tõesti lohutav, on see, et minu kirsipuu meie tänaval on õidepuhkenud.
Esimene õiteloori kandja, nagu ta igal aastal meil on.
Tänud, et vähemalt loodus olemas on. Inimestest alati nii palju rõõmu pole.
