Lihavõttepühad olid särtsakad ja värvilised, täis kevade voolamist ja sulpsatusi, vajalikke töid ning üüratut rõõmu.
Suurel reedel värvisime Pisiga sibulakoore mune. Pesime kodus kõik aknad puhtaks, et kevad võiks tuppa vaadata. Ja jänesed käisid külas, sest kes siis jõuaks lastega peres reedeni oodata.
Laupäeval sõitsime poisi ja tüdrukuga (ka lapselaps Marcus tuli meile), esivanemate haudadele. Lõikasime mehe abiga ontlikuks kontrolli alt väljunud kõrge heki ja istutasime lilli. Edasine möödus juba Merivälja rannas ja muulil. Pildistasin balletilikke luigefiguure tiivad poolavatud. See oli imeline ujuvtants. Lapsed korjasid kive ja ehitasid neist kõrgeid kindlusi. Mina panin varbad sooja liiva sisse ja sain kätte esimese päikesenaudingu. Kuulasin laineloksu ja päevitasin. Veri hakkas kehas ringlema, tekkis eluisu ja elulust tuli tagasi...
Pühapäev leidis meid pidulikul Ülestõusmispühade missal Tallinna Toomkirikus. Meelitasin ka Liisa peapiiskopi poolt antud armulauale. Ta ei olnud väga ammu seal käinud ja sosistas, et tema seda küpsist küll ei taha( mulle see ei maitse). Ma siis ütlesin, et hoia natuke aega suus ja anna siis mulle. Muidugi talle süüa - juua ei antudki, aga mina sain küll ja armulauavein maitses imehästi. Kahjuks võeti karikas kuidagi liiga kiiresti suult...;)
Pärast pritsis meid püha veega veel ka vene kiriku õnnistamistuhinas papp. Kristus oli tõesti sündinud!
Siis sõitsime Reeda ja muu seltskonnaga Nõiakaevule Tuhalasse. Nõidus oli selleks kevadeks kaevul küll lõppenud, kuid avastasime Tuhala mõisa, väikese avatud Tuhala kiriku ja metsaallikad, mis keesid nagu jaksasid. Mees korjas allikajõe vett pudelisse ja see maitses tõesti puhas ja hea.
Metsa all sinetas-lillatas sinililledest. Ja kõikjal lendas kirjusid kollaseid liblikaid, tuues kaasa värvilist suure suve aimdust. Isegi Päevapaabusilm lendas kõrgemal õitsevates pajuurbades.
Tegime ühel kivikalmel pikniku, koksisime mune ja sõime lihavõttekooki- kulitši. Seda müüdi ka vene kirikus. Puhus tuulekene soe ja paitas päike me olemist kõrgelt.
Edasi sõites jäi korraga teepeale üks salapärane linnujärveke keset põldu, kuhu oli maandunud saja kuni tuhandepealine linnuparv, kedagi sinikaelade või haneliste soost. Ka linnud tulevad kaugelt koju. Koos oma Nilsside Holgersonide, härjapõlvlaste ja muinaslugudega.
Helge päev sai punkti Jägala joal, kus nägime tõelist vee ja värvide voolamist. Võimsa kose kohale oli kerkinud uhke vikerkaar. Näksisime šokolaadikomme ja nautisime ja nautisime ja nautisime...
Need päevad olid harmoonilised, nagu Jumala seatud palveloos või paradiisiaias. Ja üks roheluse jutt ootab juba iga hetk puhkemist toomingatest kaseoksteni.
Kolm Jumala poolt meie jaoks seatud päeva...
