Olemise ja näivuse ämblikuniidist teljel olen ma juba ammu valinud olemise. Ma arvan, et nüüd ma juba tohin olla see, kes ma olen, ehkki kindlasti ei ole see alati väga mugav. Vaadata otsa oma eelmisest elust pärit ülemustele. Näiteks.
Tegelikult tunnen ma end sisimas üsna tihti nähtamatu lilla punkariharjaga plikana, kes teeb seda, mis ta tõesti tahab. Kes tahab elada kunstist, millega ei saa diplomitega kunstnikudki väga tihti hakkama. Aga proovima peab kõike, mis tõeliselt tähtis on.
Igasugune piir tuleb hoopis kuskilt mujalt, see on jaksamine. Paljusid asju enam ei suuda, ega jaksagi : füüsilist palgatööd teha, 24-tunniseid valveid vastu pidada, kui 8 tundigi mõjub piisavalt väsitavalt (ja seda ka istuva töö puhul). Kõik see seab esimesed piirid. Tervishoius töötamisele seab piirid ka näiteks minu vere pelgus ja mõnede asjade osas piisava kogemuse omamine senises elus, nii öelda mõõt on täis. Siia kuulub koristaja töö, mida on aastate viisi teiste kohtade kõrval peetud ja muidugi ka juhtivad- vastutavad kohad, mida lihtsalt enam ei viitsi. Tehtud, nähtud, tore oli ja aitab!
Küsimus on pigem selles, mida siis üldse teha annab veel või enam?
Erialase töö võiks imede hulka lugeda. Igaljuhul tulevaseks reaalsuseks on seda peaaegu võimatu pidada. Aga millist tööd siis veel teha? Kas oleks veel kuskil miskit enam-vähem talutavat ,,tööd,, mille poole püüelda ja kus kohe mingi eelpoolnimetatud piir vastu ei tuleks.
Ja kui, siis kas ma peaksin seda veel õppima? Kunstiõpetaja? Lasteaiakasvataja? Loovterapeut? Eripedagoog? Lapsehoidja koolitus? Lillemüüja-lilleseadja? Juuksur?
Kõike neid äraproovida selles elus enam ei jõua, kuid ühte teisest eraldada on ka pea võimatu, sest kunagi ei tea, millise kivi all õnn või vedamine võib peidus olla. Kas üldse tekibki lõpuks tööd? Kunagi ju ei tea. Ja lihtsalt huupi otsida või aastate viisi oodata on ju ka võimatu.
Valik põetustööd õppida oli üks paljudest võimalikest ja üks üksikutest tasuta võimalustest. Kindlasti oli mul ju ka mingi elukogemus omaenda emaga, kuid puudus igasugune reaalse töö proov ja selle pealt valimine. Ma üldse ei arvagi, et see on minu jaoks parim võimalikest, kuid see on lihtsalt üks võimalikest. Võimalus ennast proovile panna ja teha midagi ennast ületades. Minu sportlik huvi, et kuidas ja kas saan hakkama... ;)
Esialgu siiski vaid kool ja praktika ja diplom.
