Koerad on täiesti võrratud. Nad on truud sõbrad ja lausa loevad su mõtteid silmist. Nad on tohutult seltsivad ja kui sa kaugelt koju tuled, hüppavad nad sulle kaela ning kallistavad ja musitavad sind tunde. Nad jooksevad sinuga mööda aiateid, asfaltteid, nurgataguseid ja kaevavad koos sinuga lehehunnikutes. Sest lõhnad, see on nende element! Nad on mõõtmatult tänulikud kõige eest, mida sa nende heaks ette võtad, ja seda loed välja nende siia-sinna vehkivalt sabaelukalt...
Nad tahavad süüa sinuga samal hetkel samu roogi ja magada sinu kõrval samal ajal kui sina seda teed.;) Nad on nagu lapsed- mänguhimulised ja vallatud, aga nende eneseteostusvahendiks on hambad. Sellega pead sa leppima, kui tahad olla nendega lähedane.
Ja ka sellega, et mõned paarid nahkkingi ja mõni voodimadrats tuleb nende nimel ikka ohvriks tuua.
Nad on diivani, padja, jahi ja metsakoerad, poekoerad, eestormajad, järjekindlad ja võitlushimulised. Nad on tugeva iseloomuga. Suur koer väikse koera nahas. Ja nii ongi! Nemad juba alla ei anna.;)
Kui nad kurjaks saavad, siis hakkavad nad iseloomu näitama, tõstes üles huuled ja demonstreerides oma kihvu. Oma kauneid valgeid ohtlikke pärlikesi. Ja nad urisevad-lõrisevad, nagu oleksid sa suur ja kuri koer, kellega tuleb võitlusse asuda.
Koerad käivad sinuga koos ka vannis ja see meeldib neile üliväga, nagu sullegi. Igatahes on nad nagu inimesed.
Ja neil on muidugi väga targad silmad.
Koerad on ühed väga naljakad inimesed.
/Armastusega oma Sammyle- pooleaastasele lokkiskõrvalisele taksipoisile.
Taksikule- Naksikule/
