On suur õnn,
kui sa ei taha midagi,
ei ole midagi,
ei tõtta kuhugi.
(Krishnamurti 1895-1896)
Tänasest olen ma siis töö mõttes jälle vaba laps. Haiglas enam ei tööta, täpsemalt küll registratuuri tegemistega. Hetkel ootan ühte teist tööpakkumist.
Nädalalõpul sai taas natuke lapse ja koeraga ringisõidetud-pajuurbi toodud, luiki toidetud ja jääpankades merdimetletud.
Kakumäel käisime ja lapsepõlvemajale Tanumal lehvitasime ka.
Mees võitles välja Krimmi sõidust loobumise, tema ei viitsi ega taha- olgu siis nii, rahu temaga! Seega jääb meil Liisuga jõulune Lapimaa, mis kindel. Loodetavasti ei lähe Turja tuur enne pankrotti ja saame ikka oma sissemakstud rahad reisina tagasi. Suviseid ja soojamaa valikuid näitab aeg. Kui tööd tekib, siis saab ka reisimisi lubada. ;) Muidu istume ninapidi Lohusalus ja suvitame seal. Meri ju samuti kohe käejala juures.
Sain omale nädalalõpul ka kaks tulipunast lillekest amaryllist, rüütli tähte või ka nimetustega belladonna lily või alasti daam. Loodetavasti homme leiame aja lapsega koos neid maalida. Samuti tahaksin selle nädalaga kõik esseed-referaadid valmiskirjutada, sest kes teab mis aprillist juhtuma hakkab ja kuidas selle ajaga kujuneb.
Öösel nägin ma unes Aimet ja seda, et olin skulptor ja tegin kividest-pärlitest ühe eduka näituse.
Põgene vaba laps, kuni sa oled veel vaba! Ja kuni sa veel kuhugi ei tõtta. Kui ajas ja ruumis on võimalust meditatiivsusele ja mõtlusele. Naudi oma vabadust kogu täiuses!
