Täna oli siis lõpuks sessi viimane päev. Arvestused läbi, aga kuulasime loenguid hoolekandesüsteemidest esimeses ja teises Eesti Vabariigis. Vahvamad sõnad, mis eesti ajast läbikumasid olid: kurikalduvustega lapsed ja mängumurud, ehk tavaliste laste suvelaagrid.
Teine osa päevast istusime vanalinnas, Katariina kirikus nimelt, ja kuulasime vaimukosutuslikku konverentsi:
....................................................
VHK vanematekogu asutas Maarjamaa Haridusseltsi
Seltsiga on võimalik liituda ja kaasa mõelda seltsi avakonverentsil, mis toimub reedel, 25. märtsil algusega kell 10 Tallinnas Katariina kirikus (Vene tn 12).
Päevakava:
10.00 Ansambli Linnamuusikud tervitus
10.15 Viivi Luik Avasõna
10.30 Tõnu Lehtsaar Väärtuskogemusest psühholoogi pilguga
11.15 Varro Vooglaid Loomuõigus kui kultuurilise dialoogi alus
12.00 Olga Schihaljejev Kristliku hariduse võimalikkus ja väljakutsed tänases Eestis
13.00 Lõuna (VHK Gümnaasiumis, Vene 22)
14.00 Ljudmilla Gordejeva Perekonnast kui väärtussüsteemi kandjast minevikust ja kaasajal
14.30 Kersti Nigesen Miks traditsioonilised kristlikud väärtused sobivad hariduse alusena tänases Eestis
15.15 Maarjamaa Haridusseltsi deklaratsiooni tutvustus, arutelu ja vastuvõtmine; töögruppide moodustamine
17.00 Teeõhtu ja töögrupid (VHK Gümnaasiumis)
.............................
Nägi palju häid tuttavaid nägusid, alustades Tallinna Reaalkooli direktorihärrast lõpetades kirikurahva, Isa Philipi ja lutherliku peapiiskopiga. Muidugi ka Lembit Petersoni pere ja vana Johanson ise.
Silme eest läbi libisesid nii Newton, Kant, Aristoteles kui ka Cicero, Guenon ja Platon. Huvitavaim vestlus käis aga Nürnbergi protsessi(kas on õigus tappa inimesi kui see oli sel ajal seadusega lubatud?) ja ,,Loomuõiguse,,(südametunnistuse) üle. Ja arutleti kõikvõimalikke väärtuspõhisusi... Juttu oli esimestest inimõiguste konventsioonidest,õiguse ja õigluse vahekordadest. Ette tuli ,,elu mõtte,, seos eksistentsiaalsete väärtustega jne. Ja ,,õiglase sõja,, küsimus. Veel palju muud ja huvitavat. Istusin seal rahva sees ja valgustatud mõistus lehvis kõige kohal nagu ajaloo suuresilmne naeratav kõiketeadev lohe.
Oh, see oli hea tunne! Mõtelda on mõnus. Kohe vägagi.
Pärast õue astudes oli maa taas valge ja möllas kevadtalvine tormituul. Olde Hansa ees kutsus ingliskeelne heerold valjuhäälselt rahvast sooja ja sööma. Tänavatel lõhnas kevadine lumesadu.
