Kui eile sai terve kursus sõimata, et olime referaadid maha copy-pasteerinud (eks alati annab ju millegi kallal norida, sest kõik meie mõtted koosnevad juba kunagi kellegi mõeldud mõtete kombinatsioonidest), siis tänased arvestused läksid lihtsalt. Esimeses ei saanud õpetaja ise tulla, vaid saatis töö paberid enda eest ja klass sai siis ,,vaikuses,, ning üksmeeles nohiseda. Tuli ka viiepallisüsteemis hinnata enda teadmisi töö allnurgas. Teine arvestus oli klassi ees. Rääkisid oma teemast, enamasti oma kirjutisest või abimaterjalidest maha ja siis seostasid seda eriala ja elukogemusega. See oli päris huvitav ja miks mitte öelda ka hea lihtne. Töö oli ,,Hooliva hoolduse käsiraamatu,, põhjal. Uusim tekst siis, mis selles vallas väljaantud.
Eilsed Jumala aiad ei olnud nii huvitavad. Pühavaimu kiriku ajalugu tutvustas keegi naisuurija, kes toetus liiga palju ainult faktidele. Seega siis oletusi oli vähe ja jutus puudus igasugune värvikus. Aga lastega kinosnähtud Rapuntsel oli tõeliselt helge vaatamine.
Lõppkokkuvõttes rääkisime täna koolis hoopis surma kogemusest, mis meie kultuuris tõeline tabu. Hea oli pärast taas kevadpäiksesse tulla!
Ka õpetajate osas, nagu muuski, on kõik üsnagi suhteline, kõik nende tujud ja nõudmised ja see mis on tegelikult tähtis. Ja ajutisi asju ei maksaks väga südamesse võtta.
