Sügis on praegu nii imeliselt värvikirev ja särav, et teda pole lihtsalt võimalik mitte armastada...
Laupäeval käisime siis lõpuks tibuga loomaaias ära. Aega oli meil täpselt tunnike, kuid nägime kõike mida andis. Parimad palad oli igast küljest poseeriv vapiloom- tiiger ning kahele jalale tõusnud jääkaru. Ahve oleks võinud vaatama jäädagi, samuti korallrihve ja kalu, kuid Pisil oli kiire. Kappas aga muudkui edasi. Nagu oleks TAL kuhugi kiire.
Kiire oli, aga Tätte-Matvere tiimil, nemad sõitsid üle merede ära. Õnn nendega kajakate ja vikerkaarena kaasa!
Pühapäeval läksime sõbrakese ja Reedaga Toomkirikusse Pärti kuulama. Kirik oli rahvast täis ja lühtrid põlesid koduselt, Isand Päikegi piilus vitraazide vahelt sisse. See kõik oli nii pühalik ja kuidagi lummav. Ka Pisi nautis meiega muusikat. Kuigi ta kunagi kodus ütles, et Pärt talle ei meeldi, kuna seal pole trumme ja mürtsu. Ehkki Tintinnabuli (ladina keeles 'kellukesed')võiks talle ehk isegi rohkem sobida.
Sai ka vennake sünnipäeva puhul ärakallistatud ja tema inspireeriv kirikukõrguste (ateljeesarnane) tööruum ülevaadatud. Midagi alkeemikute aegadest sümbioosis jaapani kirjamehe kabinetiga.
Pärast käisime me veel oma lemmikkohas: Mademoiselle või Charmante või oli see La petite mort (La petite Mort, prantsuse keeles "veidi surm", on metafoor sõnale orgasm)... või muud sellist. Igatahes selline mõnus prantsusepärane.
Jõime hõbevermutit. Ja pärast veel ,,Solarises,, hunnitut grilllõhet söömas-nimmanämma!
Sügis meie ümber säras, hingeldas, kallistas, suudles ning rõkkas. Ja tema embus, tema küllastav kaisutus, mähkis meid oma kuldkollasesse pitssalli.
Lõputult ja sugestiivselt nagu aja voolamine.
