Olen siin pea kaks päeva ja ööd valudega taluvuse piiril olnud. See mis tervele on õndsus ruudus, võib haigele elundkonnale ikka täitsa masendavalt mõjuda ja nagu näha ei oska seda ka vanad ja väga hoolivad ning kogemustega arstid alati ette näha. Jah, siit moraal- tuleb ka taastusraviga väga ettevaatlik olla...
Liisuga juhtus selline ime, et leidus sponsor, kes tema balletikooli toetab, kuid minust pole kahjuks sinna viijat. Reedel hakkas ta lausa nutma kui kuulis, et me ei lähegi seepäev trenni.:(
Veel leiutas ta siin vahepeal imetoreda sõna. Tal olid klaverit mängides silmas õnnepisar. Mitte rõõmu, vaid justnimelt õnnepisar. Nii armas!;)
Siis ujus kuskilt sügistuulega välja üks Koplikalvet, mees, kes on ilus nagu india täht ja tema vaim õitseb nagu roosipuu. Hingan sisse ta värskete mõtete sügavmõttelist aroomi ja leian, et iga halva päeva juurde kuulub ka mõni inglite poolt saadetud ebemeke või ilmutus. Selle üle südamest rõõmus.
