Suutsin siis täna end taas kuidagi arvutisse motiveerida, loe roomata. Pisitasa-tasapisi jälle selga-jalga paranemas, ehkki vahepeal olin juba täitsa omadega augus. Ka unenäod peegeldasid valusid ja sisaldasid omamoodi painavaid košmaare. Kuidagi olen ka esmaste kodutoimetustega mahasaanud. Natuke sunnin end käima ja isegi uues töökohas sundisin end avaldust kirjutamas ärakäima. Lihtsalt ütlesin endale hommikul tegelikkusele keskendumata, et olen terve ja suutsingi leida endas hästipeidetud jõuvarusid. Magamisel on väga abiks ka villatekk ja lambanahk, ilma nendeta ei kujutaks elu üldse ettegi. Ja mees toob ülihäid bastilaasid šokolaadiga ja pähklišokot.(Muud ka muidugi) Ega ei saa midagi pahasti öelda-ostab mulle ka rohtusid ja muuhulgas maksis telefoni kuumaksu ning kuukaarti. Eks talle on ka mu kannatused vist südamesse läinud. Ikkagi on süda ka olemas!:))
Aga nüüd tuleb veel korra töökohal lõplikul vormistamisel-kergel väljaõppel ärakäia. Põhiliselt saabki ju kodus läbi interneti seda tööd teha- voodis läpakal ja KA pikali.;)
Vat siis sellised plussid, miks ma praegu pingutan ja mitte VEEL haiglasse ei lähe. Ehkki hakkan ka selle hirmutava mõttega juba harjuma. Minu kaks viimast üldnarkoosi kogemust pole meeldivad olnud ja KA seetõttu kardan seda hullumoodi ja ka seda, et seal ei saa sul keegi niipalju ,,kätthoida,, nagu sünnitusel ja VEEL kardan haiglates kohatavat ülbet ja külma (nagu eestlased ikka) atmosfääri ennast. Oh, mis hala tuli nüüd välja! Halamuusika...
Mis ma siis siit kõike olen õppinud? Olen halba karmat vähendanud, õppinud elama mitte rohkem kui päev korraga ja usaldama ka (veelgi enam)kõigis asjades oma sisetunnet- inimene on parimal juhul iseenda ülim arst.
Ja veel, ära võta endale nelja koolitust korraga! Niikuinii põled läbi või tuleb midagi ette.;)
Vaatame, mida valu mulle homme teha lubab.
Päikest kõigile vastupidajatele!
