Ja siis aastal 2002 tuli mu ellu üks väga eriline mees, kelle kohta ütleb Hardi Volmer, et:
,,Sind keset tänavat ma suudlema sään,
Eks ole teinekord ka hullemat tehtud...,,
........................................................
Ta oli sama seksikas ja vallatu, nagu Jack Nicholson ja mis põhiline-vaba.Võlus ta mind ära sellega, et ta oli käinud Taize kloostris, ta armastas balletti (vaadata) ja meile mõlemale meeldis hullupööra suudelda. Peale oma esimest abikaasat pole kellegagi nii hea suudelda olnud. Tegelikult klappis meil peaaegu kõik, kahjuks peale iseloomude. Tema inspireeris mind kõige enam ka luuletama. Ta kallistas mind kõige kauem. Kuid looduses kartis ta meeletult, et keegi meid näeb või pealesatub. See oli mõnikord suisa naljakas. Tuli ka mitu viimasel hetkel ,,põgenemist ette...
Temast on inspireeritud: Meie isa kes sa oled taevas.
Käod kukkusid ja sina olid minus
Nukker pagar ja palju muid eriti traagilise või taevaliku alltekstiga luuletusi. Selline meie suhe ka oli. Täis suuri kontraste. Lõppkokkuvõttes me ei olnudki liiga kaua koos, ehk aastat paar. Ja see kuldsete inglitega kalender jääb Sind, mu Armas, igavesti meenutama!
........................................................
Käod kukkusid
Ja sina olid minus
Ja maailm peatus
Üheks hetkeks meis.
See maailm rohuroheline
Imeilus.
Täis õidepuhkemata
unelmaid...
............................
USK, LOOTUS ja ARMASTUS
Ja ülim sest kõigest on armastus.
Sinu rohelises autos,
Mis kaotab piirjooned ja kaotab mõtte.
Ja võtab taas kuju-
Nii nagu hetkel on tuju.
.....................................
Sa vaata mu silmadesse,
sügavamale palun.
Ma upun ulmadesse,
ja uppumisesurma
hästi talun
............................
