Tea kas selle Suure Halli sügise lähenemise tõttu või miks, aga igatahes hakkas laupäeval mu selg peale kerget võimlemist uuesti tundaandma ja valu tegema. Pidin oma kulutused niimoodi ümbertegema, et sensitiiv sinna sisse mahuks.Laupäeval müüdi Mustamäe Maxima ees nii palju võimsaid (puna)puravikke, et otsustasin ka ise seenele sukelduda. Ostsime sealt osad ka pannile, kuna õhtuks oli sõbrannat taas küllaoodata. Tegime jälle ühe järjekordse sõstrakoogi ja juttu ,, ka projektide kirjutamise teemal,,jätkus kauemaks.
Pühapäeval sõitsime, aga Märjamaa-Nurtu kanti sugulasi ja seeni vaatama.
Oma lapsepõlve loomapidamise ja metsavahi talu polnud ma taas juba viis aastat näinud. Onu on ammu surnud ja onunaisel aitab loomipidada nende ülitubli keskmine tütar Ülle, kes linnast töölt ära tuli ja tallu appi siblima jäi. Lootsin salamisi ka ,,mesilaseteraapiat,, saada, kuid mesilased pidid olema sel aastal kehva saagi andnud ja otsustasin seekord neid mitte traumeerida ja selle ravi edasi lükata. Mina nägin vähemlt kahte lehma, 19 lammast, viitteist jänest, erilisi susse meenutavate jalasulgedega mustrikanu, koera ja kassi. Ülle lüpsis käsitsi lehma, mis muidugi Pisikesele tore vaadata oli. Ja pasandas meie auks ka imeliselt suuri lärtsakaid lehmakooke. Lammastelt kogutud villast leidis tüdruk kräsukarvalisi nukujuukseid ja üks ülisuur kõrvits kasvas lausa hekikuuse otsas.
Kõik oli täpselt selline nagu Nipernaadi filmis kohati tuttav ette tuleb. Ei puudunud ka Õnne tänava jokkis külamees-naljamees, kes just Üllele kosja oli tulnud, kuid ei leidnud kahjuks sealt mingit armu.
Linna saime kaasa sibulapatse, tomateid ja muidugi ka kartuleid ning vasthapendatud kurgipurgi.Kaselehed hakkasid juba vaikselt kolletama ja metsast leidsime siit-sealt vaid maitsvaid poolpuravikke (otseöeldes lambatatikaid). Selline see seenelkäik siis seekord oligi.;)
Täna maadlen taas tuttava seljavaluga.
Pildil poseerib uhke ja mitmevärviline sabadik.
