Udu on minu ümber ja sees. Ma elan udus. Valude ja valuvaigistite udus. Eile kui püüdsin oma kohust täita ja Liisuga logopeedile sõita, hakkas mul bussis seljavalust nii paha, et läksin ,,Solarises,, maha, küsisin klaasi vett ja lasin endale kiirabi kutsuda. Haiglasse ei viidud kuna ma valupärast suisa ei karjunud...;)
Täna panin siis kogu oma raskekahurväe tööle. Reedel Laura massaaz ja Tiit Ilvese erakliinik. Pühapäeval sensitiiv, lähen talle suisa külla. Neurokirurgi, kes opiasju ajab sain alles 2. novembriks...
Ehk olen siis järgmisel nädalal pisut kobedam ja suudan sellest valude udust väljarabelda. Täna suudan vaid udujuttu ajada.
Udust kasvas udupuu,
valudele olen truu,
uduköögis uduleiba söön,
udumaal ei ole päeva, ega ööd...
