Täna sattusime Liisuga linnaskäies tõelise äikese ja vihmamöllu keskele. Vihm vajus ja tuul lennutas. Olime Vabaduse platsil just värve ostmas kui see kõik pealehakkas.
Võtsime hulk aega hoogu, et veetantsu tormata. Vabaduse samba trepilt voolas vett nagu müüri Toompealt alla ja ekraanide all, Ahhaa-kekuse ja Väikse Pariisi ukse all oli vett juba vähemalt põlvini. Seal võis tõesti ujuda, nagu Liisu arvas. Me võtsime ennast paljajalu ja kahlasime veemöllus. Pärast saime Väikses Pariisis mitmesugust hääd kehakinnitust.
Vahepeal jõudsime veel Jaani kirikusse põigata, seal väiksed palved ärateha ja inglikunsti imetleda... Ilus oli. Võimas.
Vihm kui kurbuse analoog tuli ka välja õigel ajal, nimelt ei mahtunud ma vanuse tõttu filmiarhiivi projekti, kuid lubati vabakuulaja staatust. Öösel nägin unes sümbolistlikku kirikuunenägu lapsepõlvesõbra, pastor Veikoga. See oli samuti nii soe ja hea unenägu, sümbolid küll veel kõik lahtimõtestamata. Kui nüüd ilm lubab siis saab varsti merepilte maalima asuda. Tantsud vihmas maalisid silmad triibuliseks ja tegid südame värskeks, nagu kristalli.
