Laupäeval ja pühapäeval saabusid kindlalt minu selle suve ühed tipphetkedest, sest käisime sõbrakesega Helsingis ja Nele sünnipäeval meeleolukas metsatalus, kus veetsime juhuslikult ka selleaastased vinged Jaanid.
Sügisjooksu Viking Line piletid tuli ju lõpuks ära kasutada ja nii ta läks. Huvitaval kombel olen Helsingisse ikka sattunud meeste käevangus, siis nii ka sel korral. Kas just käevangus, aga see oli nii tore, et sõbrake minuga kaasa tuli, aitas Liisat kantseldada ja oli igati seltsiks ning abiks. Kõigepealt vedas meil muidugi juba ilmaga, sest päike saatis meid kogu selle reisi ja tuul oli mõõdukas, meri ei möllanud, ega midagi. Kui mul selle merereisiga ka oli väikseid kõhklusi-kahtlusi, siis kadusid need juba Mangi nägemisega laeval. Ju siis sattus hea ajastus. :) Ja nii ka oli! Mang kui märk ja kui inimene minu sõbrannade noorusest. Ostsime kauppatorilt imemaitsvaid maasikaid 3,5 euri liitrihinnaga ja käisime mööda pargiteid, et palavust peletada. Algul suundusime lapse rõõmustamise eesmärgil Sea Life-i ja vaatlesime kalade värve. Mida seal kõike ei olnud- meduusid, merihobud ja kõiksugu elukad. Mingi segu Tallinna Loomaaia ja Leedu Delfinaariumi ekspositsioonidest, kuid ilmselt kõige põhjalikum. Järgmine sihtkoht oli Suomenlinna, kuhu ma samuti polnud sattunud. Esiteks taas 20 minutit mahedat meretuult ja siis keset ajalugu ja puhkavat Helsingi kuurorti. Suomenlinna rajati juba 1748, siis nimetati see Sveaborgiks ja Soome läks Rootsi riigi alluvusse.
Helsingi nagu ikka maailmalinn- mustad, värvilised ja kompleksivabad inimesed üheskoos. Ja need voogavad kaljud, mida hakkan üha enam armastama. Tagasisõitu ilmestas päikeseloojang kaugeneva Soome kohal ja tontlikud helendavad laevad meie taga Eesti randadele lähenedes. Olime ikka päris läbi kui tagasi Tallinna jõudsime, ehkki olin jaksanud veel Pisi soovil temaga laeval tantsu lüüa ja mida kõike veel...
Pühapäeval jõudsime vastu õhtut just äikesevihma alguseks Anu juurde kohale. Nele sai kaheksa ja Liisu ootas seda pidu väga. Lisaks maasikakookidele ja tortidele tegi Anu ka mõnusa nükke ja pani lapsed maalima. Akrüülidega siis. Lõpuks sattusin ka mina ise inspiratsioonipuhangusse ja maalisin lootoslille. Õues huilgas muidugi koguaeg sadada ja vahepeal käisin ma hüljatud peomeeleolu pildistamas, mis välja taluõuele oli jäänud- tilkuvaid õhupalle ja vaasides lilli ning toidunõusid, mis mõjusid nagu meremehed hüljatud laeval. Aias hüppas kümneid konnasid ja ojake-jõeke vulises veelgi rõõmsamalt kui kuiva ilmaga. Tagasiteel ujusime-eevatasime veel kerges vihmas ja poolhämaras Maidla järves ning ma nägin esimest korda elus läbi veepinna põhjamudas ukerdamas pirakat vähki. ;) Imekombel jäi see isegi välguga tehes fotole.
Viimased filmid, mida vaatasin olid näitlejatööde tõttu natuke pettumustvalmistanud :"Coco Chanel ja Igor Stravinsky" Artises ning Lillekese värske lemmik, üsna huvitav ning tugev narratiiv mustkunstnike maailmast:,,Lõppvaatus,, lavastaja Christopher Nolan.
Siin ka üks elustamata link Chanelli filmi kriitika näitena:
http://publik.delfi.ee/news/film/kas-coco-chanel-ja-igor-stravinsky-olid-toesti-nii-armetud-armukesed.d?id=31997833
Algav nädal tõotab tulla oluliselt rahulikum, viimased lihtsalt unustamatud päevad, aga ei unune küll mitte niipeagi.
