Ja ongi Hispaania kuumus Eestisse jõudnud. Ole! Igasugused Lõunamaareisi unistused kuhtuvad. Ja igatsus 27-kraadise merevee järele on kohe-kohe tõekssaamas.
Nüüd saaab lõpuks ka iga töökas ja ennasttäis eestlane aru, miks aafriklane on laisk ja kreeklane on nii-ja naasugune. Eksole.
Tõsiasi on ka see, et ega palavusega jaksa end enam arvutisse vedada... Ja seetõttu tohutu hilinemisega väike kuumakindel kroonika ka minupoolt.
Laupäeval sain ,,maasikamoosi märgi,, ja Reedale kingipurki viies kukkus purgil põhi alt ära ning mööda mu seeelikut ja jalgu nõrgus alla olematusse magus punane ollus. Nii, et vähemalt kildude õnn oli selleks korraks ikkagi kindlustatud.
Õhtul käisime korra Stroomis, kus oli vist taas kõigest 23-kraadi ja massid. Aga peale kümmet oli meil imeline ujumaskäik Lillekese ja Pisiga päikeseloojangulises Harku järves, kus on koguaeg Eestimaa kõrgemad kraadid ja tollel päevalgi vist samuti ligi 27 kraadi. See oli kordumatult ilus. Pühapäeval siis tegime kuue paiku taas algust Harku järvega, kuid ma sain kellegi veepüstolist pihta, ja nagu pärast kuulsime, oli kuskil umbes sellel ajal ka sealkandis üks mürgine rästikuss ilma teinud ja 7 aastat tüdrukut hammustanud! Oo õudust, ujuva ussi käest läbipaistmatus vees hammustada saada, see veel puuduks... Igatahes Harku järve ja sealse sobiva veetemperatuuriga on igatahes jokk! ;)
Õhtul veel Lohusalu oma suht jaheda veega ja maasikatega keset kaelani umbrohtu. Lõpuks ometi ostis mees ka muruniiduki ja nagu ma palusingi, sellise mis mulle ,,käekotti mahub,,. Muidugi pole selle kerge muruniidukiga meie umbrohumetsades ja heinamaadel palju midagi teha. Tegelikult oleks seal üldse traktorit vaja. :))
Esmaspäeval taas viimast nädalat loovteraapias. Joonistasime pilti vasaku käega ja silmad kinni. Pärast värvisime tekkinud kujundid. Minul tekkis merest suur kajakas ja ka muidu oli tulemuseks igati üllatavalt vahva kompositsioon.
Teisipäeval õpetas Laura meile hiina meditsiini punkte ja india peamassaazi. Vahepeal hakkas mul viirukitest ja palavusest ja tea millest veel tõeliselt paha- pidin juba ära minestama, kuid toibusin õnneks suht edukalt ja sain ka teistega õnnelikult liituda.
Esmaspäeva õhtu veetsime ühes mu lemmikrannas Katariina kail. Tallinna siluett, helendavad laevad sadamas ja lainemängud kui mõni kaater mööda kimab. Imeline, jumalik.
Tõeline elamus oli aga eileõhtune Vääna-Jõesuu rand Liisu ja Reedaga. Vääna ja Vääna- Jõesuu randade vahel valitses algul suhteline, aga enne päikeseloojangut juba tõeline privaatsus. Liiv oli nii siidine, pehme ja valge, nagu nauding ja Liisu joonistas enda käte ja jalgadega liigutades rannale elusaid ingleid. Päike loojus erkroosana ja ilma sambata merre, läbides pilvi ja muutudes ühtaegu vägagi looridessemattunult romantiliseks... Kui enne loojangut võis näha pilvemassiivi tagant allavajuvaid kiiri ja erinevate kollaste mängu, siis peale loojangut hakkas taevas looma eriliselt kauneid helendavaid ööpilvi, mis just eile öösel olevat tõeliselt lummavalt säranud.
Päikeseloojangus ujujad muutusid tontlikeks varjudeks ja markeerisid merd. Linna tagasi jõudsime alles kella kaheteistkümneks!
