Täna oli taas selline sooja hoovusega päev.
Kui kliimat võtta, siis lausa väsitavalt kuum. Käisime oma tibuga logopeedil lastepolikliinikus. Logopeeditädi oli tõeliselt muhe, tal oli selline Pipi Pikksuka hääl ja kapp mänge täis nagu võlukohver. No pärast seda kappasime läbi suvekuuma linna ja mängisime lastepargis uinuva ööliblikaga. Pärast hakkasime kaasavõetud rannakotiga ootama, et ehk on mehel vaba hetke ja sõidutab meid randa. Mina poleks jalgsi enam minna jaksanud. Aga imekombel helistas hoopis poeg, kes oli samuti heas tujus (ühe oma vana toreda sõbrannaga just kokkukolinud) ja viis meid randa ära. Ega õiget tuult polnud sealgi, kuid hommikupoolne meri ei olnud veel nii supp kui eileõhtune. Kastsime end siiski märjaks ka.
Rahvast oli nii palju, et isegi õismäepoolses ääres tuli rätiku paigutamiseks platsi tõeliselt tikutulega tagaotsida. Aga no elas üle. ;)
Pisi kirjutas ning joonistas liivale, nagu muistsed inimesed bambusega savitahvlitele ja mina jälgisin mõnuga pilvi, mis aegajalt päikest endataha peitsid. Valgete inglite juuksed heljusid vatitupsude vahel erksinises kõrges ruumis ja olla oli haruldaselt hää olla.
Lõpuks tekkis ka mehel aega ja ta sõidutas meid sealt mõnusasti koju tagasi.
Õhtul jäi massaazikoolitusele minematta, kuid see-eest maalisime Pisiga nagu hullud. Lõpetasin oma ,,noored madonnad,, (pealkirjadega: Kuumadonna ja Kuldne laps) ja alustasin kolme merepildiga. Meri päiksetõusus, meri päeval möllamas ja meri päikseloojangus. Ilmselt pean ka värve taas juurde ostma, sest tööde formaadid on harilikust suuremad.
Vahepeal tuli veel ka Merineitsil juukseid pesta ja nuku kingadega kahekõnet pidada, sest ega mind siis kuidagi oma mängudest kõrvale jäeta.
Lugemislektüüriks on mul hetkel ,,Hallipäised lapsed,, ehk siis vanurite põetamise oludest heaoluriigis Taanis. Tõotab tulla üsna tõsieluline meenutus omaenda ema põetamise aegadesse.
Päevad on meresinised, mererohelised ja pilvevalged.
Meri ja Merineitsid ruulivad igal kombel!
