Lähemal vaatlusel mittemillestki. Sellest kui ollakse valel ajal ja vales kohas. Sellest kui juhused on sinu vastu ja kui lihtsalt on halb õnn.
Aga korraga möllavad nad sinu ümber ja sinu teeklaasis ja loksutavad sinu laua täis. Tormid maailmameres ja enda südames on palju hullemad.
Kas tõesti pidada kõrgeks ootuseks seda kui hõigata välja kutse kellegagi loodusesse maalima minna? Mõnele võib see ju ootus olla, mõnele teisele on see lihtsalt igapäevane suhtlemisvormel. Heia-heia, sinagi siin! ;)
Minu jaoks on mu vanemate eriala- kunstnike rass- paleuseks omaette. Mingi nähtamatu värvide ja loovuse keel liidab neid inimesi, nad oskavad salakeelt ja räägivad kõik ,,lindude keeles,,.
Sama ka kirjanikega ja luuletajatega. Blogijaid ei osakagi kohe kuskile paigutada, kuid osa neist on kohe kindlasti väga andekad netikirjanikud.
Kohates kunstnikega tunnen alati, et olen kohanud oma õdesid, kohates kirjanikega on nad automaatselt mulle nagu vennad. Ja eriti veel luuletajad ja eriti veel meesluuletajad. Sel juhul läheb minu jaoks nende inimesteni kohe otsetee ja mina võtan nad ilma eelpühitsemiseta oma ellu ja maailma vastu.
Kunagi pimekohtingutel käies olin valmis peene restorani praetaldriku taga iga jumalakuiinimesega tunnike ,,tundmaõppimisjuttu,, rääkima, kuid kui tegemist oli kirjatsura või kunstnikuga oli ta otsemaid mu sõber. Siin polnudki vaja mingeid erilisi kõrgeid ootusi. Loovus on olemas meis kõigis, kuid loovvaimud ei vaja minu jaoks lisatestimist ega lisaaega.
Ehk selgitab eelnev täpsustus natuke seda, miks ma kogu maailma loovisikuid armastan ja miks ma ei oska tormi teeklaasis seekordki väga tõsiseks ilmastikunähtuseks pidada.
