Ja nüüd siis vanaisast, ehk suurest pealikust.
Kevadel oli tal insult, käis päris hauaäärel ära, aga kange mehena tuli ka tagasi. Kartsin seda kohtumist natuke, et mis tast järele on jäänud. Aga vastu tuli meile vana tuttav vanaisa, (siis mehe isa) hundikoer ketiga kaasas, nagu varemalt. Kõndis käbedalt ise, kuid oli veidi enam küüru jäänud ja silmades oli tal selline väsinud vaimu helk. Pealik oli troonilt kukkunud.
Lauaääres sai ta taas kõigega hakkama, kuid ikka üritas olla (nagu vanastigi)selline kamandav ja kuri. See küll ei õnnestunud nii hästi kui varemalt, sest ta sõnad ei kuula enam sõna.
Ta oli nagu vihane nõid ilma oma nõialoitsudeta. See jättis üpris müstilise mulje. Tahaks nagu midagi öelda, aga kurjad sõnad on suust niidetud...;)
Sealelav poeg ütles, et pealehüppab ikka vanamoodi, kuid enam ei saa tast üldse aru, mida ta öelda tahab ja ega ta vist isegi enam aru saa... Aga see, et ta kõik toimetused juba ise ärateeb ja kõnnib, sööb ja vetsus ise käib, on muidugi super. Nii on vähemalt vanaemal natuke kergem. Ega suuremaid töösid ta ikka enam tee, nagu niitmist või ehitamist, nagu varemalt.
Pokumaal käisime samuti, pokuvanaisa kaemas. Edgar Valter oli mu ema kursavend, väga muhe mees. Pokumaal võis imetleda mitmeid tema näitusi ja ideenäitusi- nagu ka Pokukoja ehitamist ja sündi. Need head ürgsed pildid. Kohvikus oli iseteenindamine. Vahepeal leidus ka joonistamise ja loodusõppimise tuba koos ühe arvutiga. Ja muidugi oli kõik nii vinge ja ehe- puust meisterdatud, et snitti sai sealtki- lauad, toolid, trepid, prügikastid, üldkonstruktsioonid ja isegi puujalaga puust kraanikauss ehtis Pokulat.
Ostsime Liisule sealt päris oma esimese AABITSA- siis Pokuaabitsa. Nüüd kui Lotteraamatu ja Sipsikuga oleme mahasaanud, läheb ägedamaks aabitsalugemiseks.
Edasi sõitsime järvest järve hüpates Pühajärve äärde.
......................................................
(jätkub)
