Meie Otepää Jaanimäe talu paradiisitiik on samuti üha enam kinnikasvanud ja puusild sinna, kus kunagi Lillekesele,, Alice imedemaal,, lugesin, ärapehkinud. Vees ujub palju sõõrsuudest kalu ja nende ninaga tonksamine segab ujumist. Seega käisime seal vaid päikeseloojangut vaatamas. Põhiline aeg läks maasikavagude vahel punajahtimisele. Ka metsmaasikad särasid kõikjal kutsuvalt. Aga kuna olime rästikujuttudest veidi ärahirmutatud, siis eriti sügavale ligipääsmatusse loodusesse ei kippunud.
Ööbisime me seekord vanaisa tervise tõttu maja pööningul, mis pakkus suurepäraseid võimalusi teise korruse rõdul maastikenautimiseks ja linnuhäälte kuulamiseks. Meelsasti oleksin seal rõdul ka kogu öö maganud. Lisaks kõigele olid pääsukesed rõdukatuse äärtesse ümmargused peasaaugud uuristanud, kus pidevalt säutsus, siutsus ja siristas.
Esmaspäeva hommikul tõusime juba kell viis, et sõita Rakverre, kus meest ootas uus tööpäev ees. Hommikuse kaste seest peletasime jooksu nii mõnegi küüliku ja nägime ka pesuehtsat rebast, ei muud. Udulinikud hajusid peagi ja tee hakkas täituma hommikuste autodega.
Rakveres käisime vaatamas sealset SPA-d, mis minusugusele SPA-kollektsionäärile ja Pisisugusele basseinihuvilisele tõelist rõõmu valmistas. Kuigi veekeskus polnud veel päris avatud, lubati meid mosaiikidega kaunistatud lastebasseini sulistama ja delfiinidest langevatesse jugadesse mulistama. Jäime üsna rahule. Kuid siis sai uni meist peagi ka võitu ja edasised plaanid piirdusid kojusõidu ja korraliku lõunaunega.
Kui olime Narva maantee õuduka üleelanud, kus mu vaene jalg kõvasti raputada sai, oligi emake Tallinn kallistamise kaugusel.
.......................
Ülejäänud nädal on läinud pigem palavuse käes piineldes ja äikest nautides.
Tänahommikusest juba teisel päeval!
PS.Energiat võiks ikka kõvasti rohkem olla. Kust seda küll leida?:)
