Pühapäeval oli ärevust sellega, et Liisa sai Lohusalust puugi. Kahlasime just kõrges rohus ja mulle üldse ei meenunud, mis ohud seal kõik peituda võivad. Tagasisõites tundis ta, et seljapeal on mingi ai-koht ja kodus ehmatas ta täitsa ära, kui nägi selle ,,ämblikulaadse,, olendi musti jalgu enda seljapeal siputamas. Pea tundus tal suht väljas olema (ju siis ringutas), aga päris lahti ta ka ei olnud, igatahes issi sai ta ilusti eemaldada. Nüüd on taas muret mitmeks nädalaks.
Mure see ongi vist igavene ja põline, rõõm tuleb ise väljaotsida. No jah. Ühesõnaga järgmisel päeval siis Liisa fantaseeris, seekord juba põnevusega, et mida see puuk tema keha sees siis vaatas ja kas ta tahtis seal kogu vere äraimeda või mis jne.
Täna hüppasime süsti ja punktimassaazi vahel Pisikesega üle mõne aja taas Loovteraapiasse sisse. Tegime kipskätt ja pärast värvisime ära. Rääkisime rasketest ja keelatud tunnetest. Mina rääkisin tunnetest, mis tekkisid mul kolmekümneaastaselt oma seniilset ema põetades. Et mis tunne see oli kui korraga minu kindlused varisesid ja ema, kelle juures ma suure enamuse elust olin elanud, muutus väikeseks hallipäiseks lapseks.
Ja siis veel Pisiga müntide eest maiuse poes. Mündimäed aina kodus kasvavad, sai siis nüüd taas seda maavara vähemaks ja lapsele värvilist kommirõõmu pakkuda.
Jalg valutab endiselt, kuid enam pole see nii terav ja totaalne kui siiamaani.
Puugist, kipskäest ja mündimäest on jälle kord õhtu saanud. Ja rõõmus kellaseitsmene päike lehvitab aknatagant. Suvi on tulekul...
