Tegelikult tuhisebki juba paremuse poole ja vaikselt kisub juba tantsima ja kilkama.
Nägin ühel ööl sümboolset und, kuidas minult koolikoti varastanud poisikese vanaema mind kõikjale jälitas, kuid lõpuks kui talle kotist leitud tema poisi telefoni tagastasin, ja ta pisut kotti oli kättemaksuks sodinud, lasi mul minna. Siis saingi aru, et haigus laseb minust nüüd lahti ja ma pääsen tema eest põgenema. Muidugi olen ikka veel suht väsinud ja seetõttu liiguvad kodused tööd aeglaselt edasi, kuid samas, on mida oodata!
Vanemal tütrel tulid mate ja füssa tunnistusele neljad ja temast on selle aastaga märkamatult teadlasetüüp saanud. Õppida ka vabal ajal ja väga suure huviga on midagi uut. Tema on siin meie Lilleke, kes on alati nii ilus ja šikk, et rõõmustab iga päev meie silma.
Pisike on endiselt üllatavalt tähelepanelik. Kui ükspäev rääkisin talle, et mul selg juba paraneb, siis küsis ta, et :aga kuidas jalaga on? Iga jumala päev teeb ta mulle mängult päriskingitusi, pakkides neid päris paeltega päriskingipaberitesse. Talle meeletult meeldib teistele rõõmu valmistada.
See on kuidagi väga helge noot siin selle elu juures üldse.
Eile saatsin siis ka Reeda Slovakkiasse. Istusime siin staadionirohul,võilillede vahel, sõime šokolaadi ja ajasime juttu. Huvitav on see, et Slovakkia oligi rohkem tema idee. Ehk tuleb mulle siin veel sel suvel mõni teine võimalus.
Aga seniks veel poolteist nädalat ravi ja toibumist. Ja siis saab juba ka kindlalt tantsukeerutada!
