Mida rohkem mõtlen ma maalimisele, seda rohkem tahan ma maalida. Mida rohkem mõtlen ma reisimisele, seda vähem tahan ma reisida. Mul on igasugune reisimise isu ärakadunud. Ja ma tean, etmul pole ka kuskile põgeneda iseenda, oma vananemise ja Eesti eest. Eesti on minus ja mina olen temas ja uks on lukus. Lukuvõti, aga on kadunud. Jääb siis veel vaid koristamine oma lõputus koduses kaoses ja maalimine, et luua unenägusid. Ja kirjutamine, et luua unenägusid. Inimesed on juba niigi piisavalt unenäolised. Nagu ma isegi. Ja kui nii edasi läheb, siis võin isegi ühel hetkel väljajõuda igatsuseni jõuda teise äärmusse, hakata soovima leida uut töökohta, uut välimust ja uut identiteeti.
Juba ainuüksi teadmine, et Dali oli olemas (,,Geeniuse päevik,,) mõjub mulle lohutavalt. Ei olegi ainult Eesti ja eestlased ja materialissimus.
Ja nüüd kõige olulisemad põhjendused, miks ma ei tule blogijate kokkutulekule. Esiteks ma ei tee suitsu ja teiseks ei luba mu praegused tabletid võtta ka alkohholi. Kujutan hästi ette, et ilma nende nüanssideta on kohale tulla vähe mõtet. Samahästi võiksin tulla juba ka märtsijänese kostüümis. Samas, suuremad kui kolmesed seltskonnad tekitavad minus enamasti teatud segadust. Seal ei ole minu jaoks vajalikku suhtlemistihedust ja õiget võnget. Ja sõnasoovisaba läheks ka liiga pikaks.
Kindlasti tahan ma Biankaga aasale maalima minna, aga see pole see pole see. Tantsukeerutamine sõltub sellest, kuidas aasamaalimine õnnestub.
Kunagi olin ma vägagi tantsiv aasaantiloop ja vägagi ujuv rabajärvenäkk...;)
Ja kallile. Ära helista mulle üks kutsung korraga, ma ei jõua tihti nii kiiresti telefonile. Ja enne kahte päeval ma tõenäoliselt pean siestat. Seega meeldiks mulle kõnetunde võtta ideaalis peale viit õhtul. Kallid!
