Täna on tõsiselt mahe ja lahe suvepäev õige energialaengu ja päikeseannusega. Hommikul käisin psühhodraamas ehk siis loovteraapias. Seal oli meil mitmeid huvitavaid tööprotsesse, mille lõpuks kirjutasin luuletuse:
Ema, kalleim kõigest oma Pisipojale.
Poja ütleb:
Tulevikus saab sust minu printsess,
mina printsiks Sinule.
Kui ei juhtu selles elus see,
siis kindlasti
kui taevastes me kohtume.
See luuletus sündis ühest loost, mida ühe kohalviibiva naise 4-aastane poeg oli talle rääkinud ja luuletasime sel teemal viie minuti jooksul- me kõik-kogu seltskond kribas oma mõtted paberile.
Pärast harjutasime tulevase perfomantsi jaoks rituaali ja tantsisime keset klassi iidsete rütmipillide ja fantaasiamuusika saatel.
Hiljem jalutasime Silviga koju ja mõtisklesime taas kollektiivsuse ja selle ilmingute üle. Paljudel meievanustel on juba lapsed suured ja mõni pole veet peret loonud. Igatahes on inimesed oma üksinduse ja igavusega üksi. Nad otsivad aktiivselt võimalusi kodust välja saada ja seltsi leida. Minul on tänu teadlikule valikule lapse kasuks just soov ise oma aega sisustada ja kasutada õnnelikku kinnimakstud aega (kuni pole veel uut tööd) oma senikogunenud unistuste realiseerimiseks ja lapse lapsepõlve täitmiseks lillede ja värviliste õhupallidega. Päikese ja hingejõuga.
Sain ka ühe hästi mõtlemapaneva-mõtteidtekitava kirjakese Biankalt. Selle põhjal hakkasin arusaama, et sõna vorm on inimsuhetes ikka väga vastutusrikas materjal.
Mina kui alateadvusest otse paberile luuletav inimene harrastab ehk kirjasõnas liiga palju ebatäpsust ja üldistavat. Igast sõnast saab teha ju mingi järelduse ja luua mingi mulje. Nagu kohtus öeldakse, et ma räägin ainult advokaadi juuresolekul, sest iga sõna võib tõlgendada (minu vastu) ehk lõppkokkuvõttes ,,valesti,,.
Kõik inimesed kasutavad omi suhtlemismustreid ja polegi ju kuskil kahte ühesugust inimest. Ka sõnade tähendused on inimestel erinevad. Ja suhete edenemise kiirus ja muu selline samuti. Ise olen harjunud võtma inimesi sellistena nagu nad on.
See mis inimesi kooshoiab on üldjuhul huvi ja uudishimu ja meeldivus. Ja see ongi ju põhiline. Kõik muu- vaated, arvamused, hinnangud sõltuvad eelkogetust ja heade inimsuhete puhul pole pilt teisest mittekunagi valmis. Alati see kasvab ja areneb. Läbi katsumuste, rõõmude, ilu, ühiste kogemuste, andestuse ja armastuse. Inimsuhe pole kunagi lõplikult valmis. Mittekunagi.
Ja nüüd siis oma elementi, randa, sinise mere äärde.
