Ühel ööl nägin ma taas unes tralli ja tagaajamist. Seda võiks kirjeldada nagu suurt luuremängu, kus mul oli üks väga tugev vastane, kes tundis minu peitumise nippe ja leidis mind mu peidupaikadest ikka ja alati üles. Tegevuspaigaks oli üks suur pilvelõhkuja ja mängu reeglid olid sellised, et peitu võis minna kõikide materjalide ja ainete sisse. Loomulikult võis võtta erinevat suurust ja kuju ja see oli kõik kokku üks võimas ja tõeline muutumis ja moondumismäng. Aga unenäos oli see muidugi täiesti loomulik. Unemängus oli ka pealtvaatajaid, need olid mõned mu head kolleegid viimasest töökohast. Isik, kes mind tagaajas sealt ei olnud, tal polnud üldse kindlat tuttavat isiksust taga. Vahepeal tahtis ta mulle oma ülekäteläinud last kasvatada anda, kuid ma nägin seda plaani läbi ja suutsin talle vastuastuda. Oma põgenemise ja manöövritega kurnasin ta täiesti välja. Lõpuks leidsin ka meessõbra, kes mind aidata püüdis, enne kui äratuskell kihutamismängu lõpetas. Lihtne on elus ja mängus nõrkade vastastega maid jagada, hoopis teine tera on omada tugevaid vastaseid.
Kui näha taas tagaajajas oma seljavalusid, siis suutsin igaljuhul nendega toime tulla. Ja ka päriselus on see võitlus juba edukaid tuure võtmas. Iga päev on juba natuke parem päev. Mõniaeg ei tunne üldse enam valu, mis on uus tunne ja suur kergendus. Teine dimensioon!:)
Täna sajab ja tormab,aga eile oli ideaalne päikeseloojang. Katariina kailt avanevad igal juhul ühed Tallinna ilusamad vaated vanalinna tornidele läbi roosatava mere.
Meri loojangus veikles sulahõbedaselt ja erkoranž päikeseketas vajus merre nii ehtedvardmunchilikult erootiliselt. Nautisin igat hetke, nagu viimast.
Tänased halvad ilmaprognoosid lükkasid edasi ka meie Helsingi plaanid. Vihmaga ei tuleks ka sambakarnevalist midagi välja. Sabasuled läheksid vaid õnnetult sorgu. Ilmselt jäävad alles vaid piletiga õhtused siseesinemised klubides.
