Ma ikka jätkan siis oma olustikulist blogi. Algusmõte on see, et elu on süvenemist väärt ja süveneda saab ikka paremini iseendaga üksi olles.
Soovidega on ka nii, et kas me ikka oleme õnnelikud kui mõne neist nagu küpse marjakobara kätte saame? Täna läksin neuroloogile ilma suuremate ootusteta, kindlasti ajab jälle antidepressandi juttu ja räägib poolelt sõnalt kõik mu jutud üle. Otsustasin rohkem vait olla. Ja oli ka tulemust.
Mine tea, ehk oli ta lihtsalt hetkel rohkem uuringute lainel, aga igatahes kui ma sissekomberdasin, loe lonkasin, siis pakkus ta kohe, et võiks uuringuid teha. Seekord arvas ta ikkagi, et asi on diskis ja ilmselt läheb opiks. Ja saadab mu magnetresonantstomograafiasse, ehk siis arvutiuuringusse. Sinna kuhu ma ammu juba pääseda tahtsingi. Olin ka selle kohta lugenud, et seda tehakse opile eelneva uuringuna, kuid ikka võttis jalgest nõrgaks. Seljaop kõlab kuidagi kõhedalt. Ehkki ilmselt tehakse neid pidevalt ja meditsiini tase on ju tänapäeval suht hää.
Eile tekkis mul ka neljatonnine sensitiivisoovitus. Väga hea sõbra sõnu tasub uskuda, seda enam et palju häid kogemusi on kogutud. Mine tea, ehk polegi pärast enam oppi tarvis.
Ja lisaks tekkis täna üks tööteemaline pakkumine. Aga see on nii põnev, et sellest hiljem juba kui asi kõik kindlamalt läheb.
Ja eile maalisin ka tütarde madonnapildid valmis, kullaga ja puha. Ehkki oli juba tulevalgus ja selg valutas, aga ma ei suutnud neid mustvalgeid jooniseid enam vaadata. Tahtsin sinna värvid peale panna. Eks nüüd siis veel viimistleb. Aga mingi imeline sarnasus ja piltide hing on saavutatud.
Igatahes on nüüd vaja veel enne selgesse tulevikku astumist selg korda saada. Adjööö...
