Nädalalõpu veetsime taas ,,mereäärsel maal,,.
Otsustasime katsetada ka telkimisega, kuna ilm oli suisa jumalik. Ja see õnnestus ka päris edukalt. Tegime lõket, saagisime pehkinud puid, tutistasime nõgest, nuhtlesime võilille ning panime ka valitud lilleseemned mulda.
Meie Pokumaa veesilmad peegeldasid sinist ja õnnelikku taevast ja neis õitsesid päikesekuldsed vesikupud. See on juba vaatepilt omaette!
Mees toimetas ja unistas natuke maja kallal ning tegi ära ka raskemad tööd (väiksemad puud tõmbas ta täiega koos juurtega välja, nagu Põrgupõhja Vanapagan...) ja viimase tunni pühapäeval tegi tööd juba täies lausvihmas. Nagu öeldakse, et eestlane ei saa kunagi algul vedama ja pärast pidama.
Aga õhtu oli küll romantiline. Kõigepealt sadamast kostev tantsuõhtu vanade heade lugudega, nagu : ,,vana jõgi,, ja ,,sinule kullast südant,, mida polnud väga ammu juba kuulanud jne. jne. jne.
Siis panime Pisi magama ja jalutasime mehega läbi kottpimeda sadamasse. Viimased lood olid kaikunud ja autoderivi roomas vaikselt linna tagasi, kuid meie jäime liivale istuma ning tuledes sadamat imetlema. Kuidagi meenutas see lummav vaade peegelduvas meres mulle hirmsasti Kreekat, kus sai samuti öösiti rannas uitamas ja ujumas käidud.
Tegime rannal triksu ja nautisime ööd. Palju Eestile neid sooje ja vihmata öid ikka on antud?
Hommik äratas mind haruldaselt kauni pardipaariga, kel sulgedes palju kirgast valget ja erkpunast. Nad sõid lihtsalt lähedal heinamaal rohtu, ega lasknud end segada ka minu kaamerasilmast. Ma polnud sellist liiki varem mitte kunagi näinud. Kindlasti olid need nõiutud Jumalad või jumalikud Nõiad, kes tulid meile kena hommikut soovima. Sellel aasta-ajal ei tea ju kunagi mis.;)
