See nädal on olnud omamoodi ilus. Ilm on ilus, elu on ilus, loodus on ilus ja sündmused on samuti ilusad. Selles lauses on nii tõde kui irooniat.
Täna kirjutas taastusravi arst mulle seljale laserravi, öeldes, et see on väga tõsine ravi(?)... Eile seisin ma perearsti juures üle tunni vereproovi sabas. Ja päris hommikul käisime taas rannas.
Tänane mereäär oli hommikul hoopis vastupidi eelmisele korrale väga jahe ja meri lausa hingas endast niiskust välja. Merelt puhuv õrn tuuleke oli lausa külm ja nii liikusime üsna varsti liiva pealt võilillede vahele.
Pisipiiga mängis liblikat ja lehvis koos pärisliblikatega ringi.
Rahvast oli muidugi murdu. Eks nad kõik olid tulnud suve otsima. Kõik paremad platsid olid juba kella kümne ajal äravõetud ja edasi läks ainult privaatsuse puudumise suunas. Usun salamisi, et pealelõunaks läks ehk talutavalt soojaks ka, kuid eelmist lõunamaasoojust me seekord küll ei kogenud. Kesklinnas majade vahel oli küll hulka mõnusam olla.
Esmaspäeval alustasin loovteraapiaseanssidega- ala mida ma isegi meeleldi õpiksin. Meil on kahekuine teraapiaring. Ühel päeval on psühholoog ja siis on veel psühhodraama ka... Hästi tore punt on koos!!!!;)
Ja eile olin ,,Emoris,, ühes poliitikateemalises üsna tugevalt parempoolses vestlusgrupis. Enamikul oli ka tööd ja mõned paistsid eriti rikkad ja ilusad välja. Mul kohe tekkis küsimus, et miks ja kuidas nemad veel sellistesse vestlusgruppidesse satuvad, nad niigi ju ületöötanud ja ülihõivatud inimesed. Igaljuhul üritasin siis igati vastanduda ja oma sotsiaaldemokraatlikke vaateid väljanäidata.
Minu ideed, et lapsed vajavad ,,puhanud ja rõõmsaid emasid,, ei läheks just tänu sellistele ,,õnnelikele ületöötanud emmedele,, Eestis üldse peale. Ehk on siin tegu noorusest tuleneva suurema energiaga ja väiksema mõistmisvõimega, mis siin elus üldse tegelikult oluline on - kes seda teab. Ja kui siis siia kõrvale panna veel lastetutest karjäärinaised, siis ongi paras punt koos. Selles mõttes, et Eesti on mitte eriti lapsesõbralik maa.
Minu rõõm Eesti ja Eestis elamise üle kuhtub aastate ja päevadega. Olen loomult manjaana-inimene, ma ei saa aru, miks ei või ,,tööl käia,,( siis vastandina mõistele ,,tööd teha,,) ja ma ei suuda elu väärtust mõõta rahas.
Ligi ütlus, et kellele ei meeldi, mingu siit minema- on reformarite tunnuslause minujaoks. Ja polegi midagi teha... Ehkki ei saa veel ka minna.
Hommikuunes armastasin ma klouniga, kes töötas raamatukogus. Ja igas raamatukogus oli ka oma tsirkus. Huvitav, mida see unenägu mulle öelda tahtis?
