Hetkel on nii, et kõik tegevused ja kogu elu on koondunud seljale ja jalale ning sealtoimuvale. Kõik senini tehtud proovid on olnud korras, nii üldröntgen seljast kui ka põletikku ning reumat näitav vereproov.
Ühtpidi on see tore, et mingeid haiguseid pole leitud, kuid teisalt teeb see kuidagi kõhedaks. Teiste valu pole muidugi nähtav ja välja ma seda ka ei mõtle. Mis needus on mind ometi siis tabanud? Nii ma siin mõtisklen.
Ühel ööl läks asi nii hulluks, et pakkisin haiglasse minekuks juba kotigi kokku, kuid siis tuli päästev uni...:)
Massaazid ja nõelravid olen lükanud ajale, kui mul selleks ükskord raha tekib. Tasuta saab ju tänapäeval väga vähe. Vesivõimlemise ma õnneks sain!!! Ja mu kodu on täis erinevaid tablette, valuvaigisteid ja salve kärtsudest keemilisteni. Korra ikka kergendust toob.
Täna käisin viimasel ujumisringil. Oh, oli see vast kaif!!!!
Slovakkia makstud reisist olen samuti koos Pisikesega loobunud. On lootus saada mõnd tulevaastast reisi. Kui, kui...
Öösel avastasin ma Dalid. Lugu oli siis ,,Geeniuse päevik,,. See on jälle kord selline lugu, millest võiks pool siia blogisse väljakirjutada. Aga teise poole jätsin lihtsalt vahele. Roppustest lasin pilgu lihtsalt ülekäija ja otsisin nn. oliive!
Dali elu moto kõlab ka väga hästi: ,,Ainuke vahe hullu ja minu vahel on see, et ma pole hull.,,
Tema parimad sõbrad olid- Federico Garcia Lorca,Luis Bunuel ja Paul Eluard.
Tema jumaldatud kaasa oli Gala. Raamat on niivõrd arukas, teravmeelne, sürrealistlik ja vaimukas, et pärle kukub, nagu küllusesarvest.
Seda lihtsalt peab lugema. Ka selleks, et ületada valu...
