Täna siis kunstiteraapiast lähemalt. Esimesel tunnil arutlesime me oma nimede üle, eesnimi siis eelkõige ja selle tähtsusest. Pärast maalisime näpuvärvide ja pintsli ning ulmelise muusika kaasabil oma nime ja assotsiatsioone, mis sellega tekkisid. Eilses tunnis tegime elujoont, mis jooksis läbi kolme pildi- mineviku, oleviku (siin ja praegu) ja tuleviku.
Tuli ka leida oma asukoht pildil. Muusika oli endiselt lummav. Minu minevikus oli suur päike, see siis küll tegelikult lapsepõlve sümbolina, olevikus lainetes hulpiv purjekas ja tuul ning tulevikus troopiline lill sooja mere kaldal. Pärast tegime ka loovkirjutamist neil samadel teemadel oma pildi põhiliste märksõnadega ja mina sain luuletuse:
Päike elas looduslapse ilmas
minu silmas.
Olen tuules laines
meri ülepea
saan tulevikus lilleks
troopilises aines.
Ja see on hea...
Hakkasin lugema Ingeborg Johanseni ,, Proua Teil Tallinnas,,. Autobiograafiline lugu, mis rullub lahti Tallinnas 1939. See on ühe Taani pere lugu, kes pikki aastaid juba Eestis (Tallinnas) elanud. Mis mind kohe eriti puudutas ja minust läbi käis oli (Balti)sakslaste teema Eestis. Kui palju neid siin ikkagi oli ja kui palju neid Hitleri kutsel lahkus. Arvuliselt 10 kuni 20 000.
Tallinna vanalinnas võis neid ilmselt neil aegadel igal sammul kohata. Ja pole siis ime, et Under kirjutas nooruses kõik oma luuletused just saksa keeles.
Täna on jälle selg halvem. Ma lihtsalt oigan enamiku liigutuste juures ja see on minu väike maailm.
