Laupäeva õhtul istusime muidugi ,,Eurolaulu,, ees. Mulle torkas silma, et palju oli laule Jumalast. Ka mina valisin juhuslikult ühe sellise. Mulle hirmsasti imponeeris ülikurvas tonaalsuses Venemaa lugu. Sel aastal ma esmakordselt tantsu ei löönud. Ehkki rütmikamate lugude ajal Pisipiigaga ikkagi kätega tantsisime, ehk siis keha ülapoolega, nagu näkineiud.
Laupäeval sain ka esimese laserravi. See on selline huvitav ravi, kus õde otsib laseriga närvipunkte ja siis teeb sinna tsihh-tsahh. Nii nagu hambaarst valguskõvastuva plommiga seal piiksutab. Kümme korda läheb üle 700.- krooni. Igaljuhul valus see iseenesest polnud ja tundeid oli isegi vähem kui tavalise elektriraviga, kus mingi käsn sind keha seestpoolt masseerib ja torgib. Õde ütles, et peale esimest korda võib algul hullemaks minna ja ega paremaks nüüd küll läinud pole. Piinlen endiselt.
Pühapäeval sai looduslaps minust võitu ja ma otsustasin peale pikka kõhklust ja kehaga arupidamist ikka mõneks tunniks Lohusallu sõita. Metskanad kruugutasid tuttavlikult ja kellegi kass ja kellegi koer tulid meid tervitama, nagu ikka. Nagu ma lootsingi ja kartsin, et kirsid olid õidepuhkenud, õunapuud alustamas. Kõik loodus hõiskas, ja kuna linde polnud näha siis võis arvata, et kirsiõied laulavad tuhandel häälel. Päike soojendas mõnusalt ja võililled ning väikesed ohakatutid inspireerisid ka natuke rohima. Kus sa siis saad muidu kui kõik su ümber niimoodi haljendab. Minnes oli jalg tiba parem kui tulles, aga üldiselt olin väga rahul, et ennast kokku võtsin ja loodusesse sõitsin. Siis tegime lõket ka ja palju fotosid, nagu ikka.
Sain maha ka tütarde portreede eeljoonistega ehk madonnamaalide algusega.
Kui nüüd ainult selg ja jalavalu paranema hakkaksid!
