Mida siis vahepeal tehtud-nähtud?
Laupäeval käis Katrin meil pisipojaga külas. Ta käis küll takkajärgi Liisat õnnitlemas, kuid tegelikult sai sümboolselt ka mehe ja poja sünnipäev mahapeetud. Üritasin ma teistkorda elus beseetorti teha, ehk Pavlovat küpsetada, kuid muidugi kärssas kogu kupatus ära ja tuli tordijahust kiiresti uus põhi tekitada, kuhu siis vahukoor, laimi mahl ja maasikad segus saaks mõnusalt pealekuhjata. Liisake oli ise maasikad ärahakkinud ja mees aitas kurgi ning tomatiga kaasa. Et salatitarbeks siis. Nii ta läks!;)
Pärast vaatasime sel ajal kui lapsed teises toas ronisid vanu albumeid. Sedastasin ära, et viimased kaheksa aastat olen saledikust ümarikuks muutunud ja muidugi eriti need viimased viis aastat just, Liisakese kõrval. Aga muidu oli vinge küll neid vanu aegu meenutada, isegi tuju läks jälle täitsa heaks. Ma loodan, et Katrinil niisamuti. Ega lastelgi igav polnud.
Pühapäeval jalutasime Liisakesega Rocca-al-Mare kaldapealsel mööda uut rannapromenaadi peaaegu Stroomini välja. Vasakul tohutud kõrkjad ja meri, (koht, kust kunagi mõnede aastate eest isegi sandaalide väel end sõbraga läbiraiutud sai) ja paremal majakesed kanajalgel. Kena tee ja kenad vaated.
Hiljem üritasin taas veel lõputut köögikoristamist seljatada, kuid ikka liikus kõik aegluubis edasi, nagu mingis tummfilmis.
Päeva lõpetaski sõbrakese sõjaromaani lugemine. Ikka võitlused ja võidud, lahingud ja kaotused. Küll on ikka inimese annetel avarusi. Uus Eestimaa kroonik on sündimud. Dialooge tuleb nagu varrukast, tarkuseteri Piiblist ja unenäonägemusi müstilistest olenditest, kellega ka ikka võideldud ja sõditud, tapeldud ja siis veelkord võideldud.Üks tapatalgute lõputu tants! Sõdade maailmas me ju elame, mis siin imestada ongi... Lugulaulud loovad. Ja parimad meie seast ongi kangelased!:)
