Mõtlesin täna taas neid sasipuntraid lahti.
Järjekordselt üritasin minna lõpuni, sukelduda sügavuti. Alati on ju kõige olulisem see, milleks midagi teha ja kellele midagi teha. Eesmärk tingib abinõu.
Mis puutub blogimisse, siis selle mõte on minujaoks olnud eelkõige ajakaja kui nii lihtsalt ja lühidalt kokkuvõtta. Loomingulisus ka, kuid see eeldab siiski aega, energiat(pingutust) või inspiratsioonihobukese ootamist. (Luulet ilma selleta ei saagi kirjutada!) Kui eeldada, et sul on blogis sadu lugejaid, siis see muidugi väärib seda, et anda endast kõik, kuid siiski... Kas sa elad selleks, et pidada blogi võid pead blogi kuna sa elad? Peab blogi sind või pead sina blogi jne? See teine variant tundub igatahes mõttekam.
.............................
Ma ise olen küll seni pidanud emaolemist oma kõige suuremaks loominguks ja kõige paremaks ajatäiteks siin maailmas ja ei töö, ega hobid pole saanud sinna ligilähedalegi.
............................
Et milleski silmapaista, tuleb sellele pühenduda ja anda endast kõik. Ma ju tean seda. Aga ma pole selleks valmis, et anda endast kõik loomingule või blogimisele. See on pigem üsna muuseas kui nii võiks öelda. Reaalne elu on ikka mu kõige suurem kirg ja kõige suurem looming!;)
Millest veel?
Veel olen nautinud ka inimloomusi, arenguid ja enesearendamist. Siinkohal võib pidada silmas erinevaid õpetusi, tunnetusi, meditatsiooni, meele taltsutamist ja muud surravurrat. Tööd iseendaga. Selle viimase kaudu olen jõudnud selleni, et kõige põnevam on uurida ja jälgida just rutiini. Ujuda läbi rutiini mere ja vaadata ennast kõrvalt ja teisi ümberringi. Panna rutiin enda jaoks tööle. Panna meditatsioon ja rahu enda jaoks tööle. Aga Lääne ühiskond ja inimene vajab üldjuhul just vastupidst- põnevust, sündmust, fanny!!!
Selles mõttes ma ei saagi olla oma püüdluste ja taotlustega (ka loomingulises mõttes)kõigile mõistetav.Kuigi kõigile ei saa niikuinii ja mittekunagi mõistetav olla.
Elu nagu haiku, blogi nagu haiku. Elu nagu romaan, nagu meditatsioon.
- TAO-kulgemine.
Ma ei tea, kes seda loeks?;))
Ja siit jälle küsimus, et kellele, miks ja mida ma kirjutan?
Kas müügiks, kas raha pärast, kas pakub mulle põnevust kirjutada valdkonda, mis ei ole ,,mina ise,,.
Kirjutada seksist ja sõdadest, kirjutada kriminaalsusest või vägivallast muul moel, igal moel? Mida see mulle endale annab?
Eelkõige peab kirjutatav mulle endale huvi pakkuma, kas pole nii?!?
Ja nii ma siin siis kirjutan oma ajakaja ja omi ärkamisi. Ja elan läbi oma igapäevase halli elu jumalikku loomingut.
Ja mind ei morjenda, et see pole ehk kellelegi nii huvitav või, et see ei müü ja, et selles pole nii suurt intriigi kui võiks ja peaks.
Minu väljakutse on nautida rutiini, omal kombel, ja las siis jääb mulle alles ka minu rahulolu ilma kõrgete ambitsioonideta ja kontrastsete värvideta.
Võtame näiteks India. Esiteks pole mul (õnneks) selleks raha -nüüd veel eriti-. Teiseks säästan ma end temast loobudes ,,teravatest elamustest,, mis selle reisiga kindlasti kaasnevad. Mõistagi tähendavad ,,teravad elamused,, minu jaoks ebameeldivat allteksti. Ja lisaks sellele kõigele, takistab mind veel ka pikk lennureis, mis mitmelgi põhjusel on mulle OUT. Niisiis mitte ainult fakt, et viinamarjad on hapud, vaid ka võimalus elada märksa enam oma rahulikus turvalises maailmas. Ja saada sealtkaudu tagasisidena just sellist õnne ja rutiini, nagu ma vajan. Nautida turvalisi maid ja turvalisi maailmu niipalju kui võimalik, sest see on minu ürgelement. Ja igale oma India!:)
Ja tegelikult on kõik ju kõigega seotud. Elu, blogimine ja looming.
