Ja nii nagu ma juba lapsepõlvest saati ja ammugi teadsin on see mul ikkagi närvipõletik, ehk radikuliit. Ehkki üle terve jala pole see valu kunagi varem kiiranud. Sattusin toreda reumatoloogi juurde, kes kirjutas veelkorra elektriravi ja kümme süsti vitamiinipreparaate, mis seda närvi peaksid turgutama. Käisin ka fantastarmsas elektriravis, kus on kaks sellist vahvat toredat eesti mutikest ja kogu värk meenutab esimeseilmasõjaaegset laatsaretti. Heas mõttes. Tollel ajal oli meditsiin ikkagi inimeste mitte arstide jaoks. Arstidel oli aega inimesi kuulata ja parimad neist kiirgasid soojust, headust ja tähelepanu. Praegu on tihti leida ka arste, kes ainult küsivad ühtegi vastust üle kolme sõna kuulamata. Kui inimene piinleb, on tal valud või äge põletik, siis tema seisundit koheselt ei leevendata vaid pigem eksperimenteeritakse, et mis haigus see olla võiks, justkui oleks ülitäpse diagnoosi saamine eesmärk omaette ja sugugi mitte seisundi leevendamine patsiendi jaoks. Kas ei peaks ägedat seisundit ikkagi eelkõige leevendama? Niikuinii on igale haigele sobiv vaid oma unikaalne raviskeem ja kümnest võimalikust omad rohud, kui seisund kergem, siis võib ju ka täpsemaid diagnoose tagaajada... Kas ei peaks tark arst omama eelkõige ärakuulamisvõimet ja seejärel intuitsiooni, panna kohe kümnesse või vähemalt üheksasse, aga mitte eksperimenteerima lihtsate võimalustega ning suurendama inimese kaasnevaid kannatusi? Vaat sellisel taustal on ülimalt rõõm igast targast, julgest, kogenud ja hoolivast arstist ning üldse meditsiinitöötajast. Minu perearsti õde küsis isegi niimoodi, et kas teil keegi tuttav ei saaks neid süste ära teha või ise??? :))) Pepusüste? Panen mehe ja lapsed süstima? Ehk teha üldse kogu rahvale süstimiskoolitus, siis poleks varsti õdesid vajagi...;)Aga lõpuks ta muidugi ikkagi nõustus neid kümmet süsti tegema. Lõpp hea, kõik hea.
Mees tahaks muidugi minu haiguse arvelt kõvasti kokkuhoida. Ta korra ütleski, et mis sa ikka ennast ravid, niikuinii kui terveks saad hakkad jälle kulutama...( võrdlusmärk- kulutab, järelikult elab, sindrinahk!,). Aga ma vastasin seepeale, et liikumisvõimetu ja voodihaige naisega pole sul üldse midagi pealehakata. Neid laste ja naise tervise arvelt tulevaid kokkuhoiuteemalisi vingumisi ei jaksa ärakuulatagi. Kadus korra võtmenööp ära 50.-, issand maailma lõpp käes (nagu ta ise midagi ei kaotaks - vastupidi...) Jälle on vaja mingit ravi maksta, ma ei tea kas ma ikka saan sulle palgapäevani selleks laenata (jäta või ravi pooleli)!:( Aga tekst on tal küll selline, et kui vihastab, pane parem kõrvad kinni. Neid rentsliroppusi, mis siis tulevad! Ühesõnaga õnneks olen ma optimistlik inimene ja hetkel võtan veel ka antidepressanti, muidu ma lihtsalt kohe ei tea, mida teeks.
Hommikul käin elektriravis, lõunal süstimas ja õhtul laserravis. No jaanipäevaks peaks hiljemalt terveks saama!:)
Võite mulle siis ikka pöialt hoida. :)))
