Vanajumalal hakkas kahju, et Muusa oli haigeksjäänud ja ei saanudki neljapäevast keelatud vilja maitsta. Nii saatis ta paradiisiaiast ühe poisi teda kiusama ja kummitama. Werner oli olemas juba Muusa lapsepõlves. Hiljem sai temast kena pikk iludus. Ja mida see paradiisi soldat kõige paremini valdas, eks muidugi sõnakunsti.
Ja just siis, ühes üsna süütus südapäevases unenäos oli Werner kohal, et teda meelitada, võrgutada ja temaga flirtida ning seejärel oma süleluste magusas kastmes nahkapista. Kõik algas aga sõnadest, pilkudest, sõnamängudest ja kavalatest küsimustest, mis keerlesid Muusa ümber ringi, nagu mesilased.
Iga küsimuse ja iga vastusega kasvas nende omavaheline tõmme ja lähedus veelgi ning tunne sai kirge aina juurde. Mäng ja rändloomaaia pidamine, mida Muusa unenäos korraldas, muutus kõik teisejärguliseks. Nende kahe hinged ja kehad põlesid nagu küünlad ihast teineteise järele. Ei ole enne nähtud, et kaks tuld koos nii eredalt loidavad, ega kaks keha nii õndsalt põimuvad.
Mängu lisandus ka teisi tegelasi, kuid armunud nägid vaid teineteist.
Peagi unekeskkond muutus ja Werner haaras Muusal käest, et viia ta oma koju. See maja ise oli vägagi tuttav, kuid kindlasti oli seal varemalt unenäoski käidud.
Kindlasti mitte armastatud.
Mäng hakkas lõppema, sest igal õigel mängul on ju teatavasti nii algus kui lõpp. Ja Muusa pidi otsustama, kas ta sel hetkel jääb või läheb. Jäämine polnud küll stsenaariumisse sissekirjutatud,sest sõnamäng oli samuti läbisaanud, kuid Muusa otsustas jääda. Werner läks allkorrusele oma vanematega läbirääkima, sest oli ju lõunasöögi aeg ja teda oodati sinna. Muusa kuulis vestlusest vaid ähmaseid sosinaid.
Aga seal mängis nende lapsepõlv taas oma veidraid viise. Päike paistis ja kuu kuldles ning Muusa mäletas mängu lõpust vaid väga pikka suudlust, mis kuidagi ei tahtnud lõppeda. Kas nad oleksid tõesti vajunud toasasuvale laiale voodile ja saanud üheks? Ilmselt polnud seegi stsenaariumisse kirjutatud, sest allkorrusel einestas parajasti kogu Werneri suguselts, pidulikult ja kõik, kogu maja, kostis nüüd imeliselt hästi läbi.
Ja ometi tahtsid nad teineteist nii väga.
Lõpuks helises telefon. Reaalne telefon reaalses ajas. Muusa ärkas ja võttis kõne vastu. Kuid unenägu oli igaveseks ta kehalt mahalibisenud ja unemaale tagasi lennanud. Ilm oli muutunud ilusaks ja selgeks. See oli segadusseajav, kuid hea ärkamine.
