Täna on jälle ,,time out,, päev. Olen üsna tõbine. Hääl on täiesti ära, kurk kriibib ja mingi köhamoodi asi piinab. Ja ,,sõber selg,, annab ennast nagu ikka tunda. Tema saatvast valust on saanud juba igapäevane kaaslane. Õnnistus on vaid siis kui valuvaigisti tablett hingealla pista. Siis on päevake pea mureta.
Eilne oli aga taas uuestisünd, nii tormlev-mäslev . See algas tõeliselt huvitava infopäevaga Euroopas ja eriti Soomes töötamisest. Praegu on kõik imelihtsaks tehtud. Aastate eest võis sellest vaid unistada. Nüüd on Liisa veel liiga pisi, et kohe minna, kuid mingite aastate pärast oleks see kuldaväärt mõte. Suunaga ÄRA!!!
Isegi Saksamaa on juba oma uksi avamas.
Eile veel Sirjega Sibulatuuril. Lugu Keskkogu ajaloost. Peatusime ka RM. kabinetis...:) No mõistagi miks ma end täna nii haigena tunnen...:) Olen sellele inimesele omistanud võluvõimed, nagu näha.
Nägin ka palju HÄID tuttavaid ja vanu sõpru!
Oli vägagi emotsionaalne töövestlus kortermajas (samuti mitte eriti kaugel meie enda kodust), kus pakutakse vanurite hooldekodu teenust. Suutsin selle esimese tõrke endas üleelada ja korraldajad osutusid väga vahvateks ning inimlikeks tegelasteks. Pakuti isegi arenguvõimalusi väliskoolituste näol Gotlandil või kuskil seal. Avastan uuesti hallipäiseid lapsi...
Töö hakkaks ilmselt peale juunis pärast Slovakkiat. Sest iga bürokraatia võtab ju aega. Väga huvitav väljakutse igatahes. Olen õnnelik kohates vanakesi, kes meenutasid nii hästi mu enda ema lõpuaegadel. Nüüd oskan ma sellesse juba suhtuda ja endaski õiged noodid leida. Hallipäised lapsed vajavad soojust, hoolt ja armastust ja neid ei pea pelgama!;)))
Nägin ära ka sõbranna Lillikese raamatupoes ja vaatasin üle mis oli uuemat!
Õhtul käis ka poja Rasmus meil ja andis teda, et tema Slovakkiasse ikka ei sõida seekord ja nii tuli meil enne uinumist veel ka matkaplaanid mahamärkida. Sai seegi tehtud.
Nii, et kokkuvõtteks loob palju uut ja HEAD!
