Sain siis täna lõpuks ometi maha selle ,,õuduka,, kutseeksamiga. Olin viimased kolm päeva veetnud peamiselt arhiivireaalsuses, seega siis teises mõõtmes ja ka enne olin jõudnud seadused ja eeskirja põhjalikult läbitöötada. Lõpuks hakkas juba nagu midagi looma, aga loomulikult ei saa ma end võrrelda praktikuga, kes selles vallas päevast päeva tegutseb. Näiteks nagu raamatukogu valdkonnas, kus olen teinud kõiki töölõike ja täiesti teemadega kodus.
Aga ega mu põhieesmärk polnudki võit, vaid võitluse kogemus, seda enam, et lugesin läbi tohutu palju materjale ja sain hulgaliselt uusi teadmisi. Parim näiteks see, et vaid viiendik kogu loodavast dokumentide mahust saab arhiiviväärtuslikuks, läheb mõnda avalikku arhiivi hoiule ja igaveseks ajaks igavesti ka sinna jääb. Ülejäänu dokumendivärk hävitatakse juba lähema kümnendi jooksul.
Oh, julgesin hüpata selle tiigrikutsu lõugade vahele ja see uus ning natuke õõvastav kogemus omandada. Kohal oli ka riigiarhivaar isiklikult, selline kompu härrasmees muidugi.
Alates järgmisest aastast muutuvad need kutseeksamid juba tasuliseks ja selle sooritamise mõte on tõesti alles siis kui juba erialast tööd teed, ma arvan.
Küsimused olid siis kirjaliku eksami vormis ja meenutasid rohkem nagu mälumängu. Ikka oli sisse sätitud nipiga küsimusi ja lausjaburusi ja sa pidid siis terad sõkaldest eraldama. Mõnda raamatut, mille kohta oli tsitaate toodud, polnud ma lugenudki. Ka ei olnud vihjatud keskusest, et võiks selliseid sirvida. Mõned asjad olid nii suured nüansid, et mina kui ,,põhiasjadele,, keskenduja, jätsin need kindlasti kahe silma vahele. Üldiselt tundub, et eksami võiksid läbi saada need, kes on arhiivinduses ikka kurguni sees, nii tööpraktikas kui laiemas lugemuses. Mina kui algaja selliseid tiitleid omada muidugi ei saa.
Peagi pöördungi siis tagasi Riigiarhiivi, et seda vastust oma kõrvaga kuulda- kindel põrumine sellel korral...
Järelkommentaariks veel niipalju, et kahekümnest neljandik põrus läbi, neljandik sai läbi ja ülejäänud veeti läbi. Loodetavasti muidugi.
