Võiks vist nii öelda, et olen taas mingis mõttes päralejõudnud. Töökoha mõttes näiteks. Ja minu tulevased praktikakohad ei mahu kuidagi enam selle kõrvale hästi ära. Olen taas liiga suure tüki hammustanud, nagu ikka. Nagu näiteks see arhivaari kutseeksam või need haigla töökohad või muud, mis mu ümber liigutavad. Millal ma neid praktikaasju teen kui olen teises valdkonnas täispäevaga hõivatud? Haigla valved on üldse 24-tunnised. Kui olla juba koristaja, siis kus oleks see vahvam, kas haiglas, hotellis või näiteks arhiivis? Selles on küsimus.
Kas ma ikka vajan üldse seda kutseeksamit, kui olen alal töötanud vaid mõne hea kuu??? Tundub, et arhiivindus on üldse raamatukogunduse karmim vend. See läheb veelgi enam ,,igavate dokumentide,, valdkonda, ehk siis ametniku kabinetivalgusse või hoidlapimedusse.
Ja miks mitte müüa hoopiski lilli?
Täna olen ma hoopistükis koduse laatsareti pidaja. Kõik jäid meil korraga kõhugrippi ja mina olen üksi veel puutumata. Mis muidugi ei tähenda head...;)
Tegelikult oli eile tore päev. Käisime Lohusalus, tegime tuld, imetlesime kevadlilli. Isegi üks tubane hüatsint oli end õideajanud. Ja need tedrekanad kruutasid kauguses. Oh, mõnus oli. Oleks veel mõnusam kui elu oleks taas stabiliseerunud ja ma võiksin rahumeeli teha tööd mida ma armastan. Vasakule ja paremale vaatamata!
