Täna oli vabatahtlike ja koos järelemõtlemise päev. Aeg olla mõtetega Jaapanis ja Jaapanist väljas. Sündis kaks pühendusluuletust. Lastega seinaplaaditrüki tehnikas lilli. Lapselaps tuli külla, mida nüüd juhtub ju nii harva. Koer kappas läbi jääkirmes veeloikude ja lumesaju kevade poole. Mina tema järel.
..............................
Tema on siin
taevaleegid
ja hingepiin
tsunami lööb
üle maa
kaladena visklevad
laevad
armastus otsa ei saa
kestavad draakonid
kestavad lõputud taevad...
......................
Jaapan on kaugel, Jaapan on kaugel,
Jaapan on lähemal veel
oma maavärinate ja kannatuste
ja valgete tuvidega,
oma tsunami ja origamiga,
kirsiõite ja naeratustega,
aikido ja harakiri,
Fujiyama
varju ja valgusega...
Statistika järgi peaksid kirsid
just märtsi lõpul õitsele puhkema.
Ent kevad oli külm
ja sakura jäi nädala hiljaks.
Ja vahepeal plahvatas tuumajaam
ning korjas kirsiõiedki ära.
Kauges nii kauges ja
lähedases Jaapanis.
Eelmisel päeval on mäejalamil
lund sadanud.
Püha Mägi on pahur,
ei lase end korralikult pildistadagi,
peidab tipu pilvekesse.
Oleme palves sinuga.
Saadame Sulle oma tiivulisi
ja häid südamesoove,
Jaapan, ärka ja tõuse tuhast!
