Lõpetan siis nüüd oma keskaja raamatu (,,Kümme keskaegset tallinlast,,) ja toon siia ära olulisemad kohad sellest.
Mõiste keskaeg võttis 1469 aastal kasutusele paavsti raamatukoguhoidja Giovanni Andrea.
.........................
Kaupmehed.
Suurgild, Kanuti gild ja Mustpeade vennaskond.
Gildid- Seltsielu kõrgpunktiks olid iga-aastased pidustused, millest nii Suurgildi kui ka Mustpeade vennaskonna jaoks olid olulisemad neli: jõulu-, ja vastlajoodud, papagoilaskmine ning maikrahvipidu.
Kullassepad.
Lübeckis ja selle eeskujul Riias nõuti kullassepameistrilt nelja tööd : ornamendiga sõrmust, ingliga preesi, niellotehnikas kaunistatud kihlapreesi ja emailiga kaunistatud noapead.
Kullasepaks pürgija pidi olema sündinud vabadest, kristlikus abielus vanematest. Juba vanim skraa keelab õpipoisiks võtta sobimatu päritoluga lapsi ja eestlasi. 1453. ja 1537.aastal korratakse seda nõuet. Oma ausa sünnipära kohta tuleb tõend ettenäidata. Samuti pidi ta aasta jooksul muretsema kirjaliku tõendi kohast, kus ta oli viimati teeninud.
Tema(Ravenstorpi) kälimeheks sai samuti kullassepp, sest oma tütre naitis ta oma kunagise õpipoisi Peter Timmermanniga.
Vaeste hoolekanne.
Annetus vaestele pakkus üksikisikule lihtsat ja usaldusväärset võimalust väljendada oma religioossust või täita formaalseid kohustusi kiriku ees, tõstes ühtlasi oma ühiskondlikku mainet.
Raske oleks mööndusteta väita, et vaesed olid ühiskonnale koormaks; omast kohast ühiskond lausa vajas neid.
Keskaegses linnas toimis vaeste hoolekanne peamiselt kaht liiki institutsioonide –seekide ja lauagildide kaudu. Seegid olid levinud juba antiikajal. Suurgildi lauagild jagas almuseid Pühavaimu kiriku juures; lauagild tegutses ka Kanuti gildi juures. Hoolekandeasutuselt võis tollel ajal saada stabiilse intressiga pikaajalist krediiti. 10. -11. sajandil olid kiriklikud institutsioonid sageli oma piirkonna ainsad suuremad sularahavaldajad.
Eestikeelne sõna seek tuleb alamsaksakeelsest sõnast sekenhus, mis tähendas algselt haigemaja. Paljude Euroopa linnade seegid asutati parandamatute haigete raviasutustena, pidalitõbiste varjupaikadena ning omandasid alles hiljem laiema vaestehoolekandeprofiili nagu ka Tallinna Jaani seek ehk (Püha Johannese leprosoorium).
Seekides elasid ka kostilised nn. pikaajalised üürnikud, mitte segi ajada majavaestega.
Kostilised ei kuulunud vaeste hulka, vaid kasutasid seeki pigem vanadekodu või pansionina. Mujal Euroopas levinud tavade kohaselt võisid kostilised elada seegis üksi või abielupaaridena, neil olid sõltuvalt nende sissemakse suurusest vaestest hoolealustest tunduvalt paremad elutingimused. Tavaliselt tähendas see eraldi ruumi, milleks võis olla ka omaette väike maja seegi territooriumil, paremat sööki ja suuremat taskuraha. Napima sissemakse teinud kostilised elasid mõnikord ka vaestega ühiselt. Hoolekannet vajavad linlased jäävad kuni varauusajani valdavalt anonüümseteks. Ometi kajastuvad seegi vakuraamatutes alates 15. sajandi algusest sissetulekud Rummu, Limu ja Pajupea küladest.
Seek oli üheaegselt siis haigla, vanadekodu, pansion, krediidi- ja põllumajandusettevõte.
Huvitaval kombel ei häirinud suhteliselt jõukaid kostilisi elu ühes asutuses vaeste ja haigete, vahest ka füüsiliselt eemaletõukavate kaaslastega. Tihti olid elanikeks seal ka vaimulikud.(domus sancti spiritus, hospitalis sancti spiritus).
16. sajandi algul tuli hoolekandeasutusi Tallinnas juurde- rajati uus seek Rüütli tänavale ning seek Nunnavärava naabrusse. 16. sajandi paiku ka rõugemaja ja Rochuse haigla. Seegi juures peeti enamasti ka kõrtsi , kus hoovimeistritel oli võimalik õlut müüa.
Sadamavaht.
Tallinna ajalugu puudutavates kirjutistes on mündrikud, peamiselt mittesaksa päritolu paadimehed. Lisaks kaupade maalevedamisele hoolitsesid nad sadama korra ja puhtuse eest. Ning olevat moodustanud omalaadse vee-politsei, kelle ülesannete hulka kuulunud ka mereröövlite tagaajamine.
Toimus laevade lossimine mündrike paatide abil.
Palgasõdur.
Näiteks siis Vana Toomas Tallinna Raekoja tuulelipult.
Keskaegse linna kodanikud pidid olema valmis ise oma linna kaitsma. Tallinna ja Riia raemäärustest leiame sätte, et iga kodanik peab pidama vahiteenistust või saatma selleks sulase.
14. sajandi lõpu raemääruste kohaselt pidi iga kodanik omama turvist. Selle puudumist karistati 3-margase trahviga. Aga juba 15. sajandi raemääruste järgi pidi igal majapidamisel olema amb ja sada noolt. Kelle naine aga kuldehteid kandis, sel pidi olema täisturvis.
Sõna soldener ilmub allikatesse 14. sajandi lõpul.
1502. aastal lubati tavalisele sõjamehele aastase teenistuse eest palgaks 26 marka, mantelja neli küünart riiet. Pealikute tasu oli kahekordne. Kost ja õlu pidid olema tasuta. Tallinn lubas vigaseksjäänuid nende elupäevade lõpuni oma seekides pidada ja sõduri haavatasaamise korral tasus linn ka ravimise raha.
