Ja nüüd siis lubatud kokkuvõttekoht ja hingetõmbepaus, et mis aasta see 2010 siis lõpuks oli?
Ei saa kuidagi üle, ega ümber eesti krooni teemast. Oleks võinud siis vähemalt 20. juubelinigi vastupidada. Nüüd võib ehk kogu noorusaega ja huvitavamat aega mu elus (teise) eesti krooni ajaks nimetada.
Kahju on tast ikkagi, paganama kahju!
Aasta ise on olnud samuti kuidagi emotsionaalselt kesine, nagu nälginud lõunamaa lehmake. Tohutute ponnistuste hinnaga on tulnud mingi hulk tulemusi ja hingerahu. Aga samas on endiselt kõik ülimalt ebastabiilne ja ehk ka kuidagi nukker see tõdemus, et omalajal on valitud suht vale eriala ja mõnuletud omas ühes valdkonnas, nagu kärbes meepotis ning pole õigel ajal kasutatud ära oma õpingute potentsiaali.
Pea alati on mindud kergema vastupanu teed ja loodetud, et ehk ei ole vaja veel tõsisemalt endasse vaadata ja kriisiolukorda kogeda.
Raamatukogu, raamatukogu peas nagu mantra, koristajakohad ja öövalve nagu süllekukkunud õnn jne. jne. Mitte kunagi pole ma endalt küsinud, et mis saab siis kui kultuurivaldkonnas saan olema kõrvaleheidetud ja ise ma ju tean, et oleksin mujale paremini sobinud kui näiteks raamatukokku. Ikka midagi loomingulisemat, pedagoogilisemat, kasvõi lasteaiavärki, kasvõi psühholoogiat, inglise keelt ja muid keeli jne. või midagi sellist, mis igal ajal äratoidab- muusika-pillid, õendus... Vaat sellised mõtted ringlevad peas nagu sääseparv suveöös ja ei lase mind mitte lahti. Sest just sel aastal algab see aeg kui ma pean sügavale endasse vaatama ja tunnistama, et minu tööalaste illusioonide aeg on läbi ja ma pean tõsiselt hakkama vaatama selliste töökohtade poole, nagu supermarketi kassapidaja või bussisaatja,põhikohaga hotellikoristaja või öövalvur.
Naljaga pooleks olen seda reisisaatja tööd ka korra varem Mootorreisidega Kölni vahet sõites teinud, aga no see oli muidugi praegu kohatu võrdlus!;)
Et kõike seda muutust paremini ja sügavamalt läbikogeda lõikasin juuksed lühemaks ja värvisin aastavahetuseks pea mustaks. Samasugune olin ka 1997 ,,Normandy,, laeval kajutiteenijana töötades ja ,,soomlaste sibina,, toredasti suurt pappiteenides. Oi aegu ammuseid,kas ikka meenutada neid!;)
...........................................
Aga nüüd siis lõpuks kohe-kohe hüvastijätva aasta 2010 poole vaadates...
Sel aastal olin ma materiaalselt kenasti kindlustatud. Kogesin, et väga kenasti võib elada ka ,,eelmise elu dividendidest,, elades (hästi kinnimakstud töötuna) ja töökoht võib kukkuda suhu ka nagu küpse ja mahlakas õun (kodune mõnus töö Filmiarhiivis). Kogesin, et pidevaks saatjaks võib olla ka tugev valu, millel ei paista olema ei algust, ega ka lõppu. Ja ikka tuleb leida see elamiseolemise mõte. Kogesin võrratult palju tunde oma hingesugulasest pisitütrega, kes on hoolitsev nagu ingel ja õrnake nagu baleriin. Ja rõõmustasin tema arengute üle.
Alustasin õpingutega, sest kuskilt tuleb ju eluga edasiminna. Kuid paraku kulmineerus sügiseks ikka kõike liiga palju.
Õnnelik hetk oli kunstinäituse avamine, mida oma isale võlgnesin. Just täna tõime pildid taas koju ja jagasime vennaga taas ümber. Sellele järgnes südamlik aastalõpu eeltähistamine venna kodus vanalinnas.
Kodune elu on olnud üldse suht kena. Mees, kes on olnud juba 24 aastat mu kõrval on hakanud naisterindel väsima ja lapsed on olnud tublid. Majaehitus arenes aeglaselt, kuid visalt. Mu parimad sõbrad ja sõbrannad on endiselt minuga ja sõbrake kutsub mind endiselt Muusakeseks.;)
Sel suvel kogesin ka Loovussalongi võimalikkust, tutvusin uute toredate inimestega, ravija Laura ja suure hingega Alexiga, kes teostab väga edukalt oma sünnihetkel kogetud karmat. Tema on andnud väga paljudele hingamise ja see on maailmale väga suur võit!
Paljud miskipärast natuke sõlmes olnud sõprussidemed said sõlmitud taas kokku. Ka see on päris suur asi sellelt aastalt.
Ja minust sai korraga koerinimene, sest meie suurimaid jõulukinke iseendile oli lummav pisike kutsikas, pikakarvaline taks Sammy, kes poeb sügavale hinge.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et see oli üks suur metamorfooside aasta. Väga eriline ja kindlasti ei teabmis õnnelik, ega õnnetu. Lasen tal üllatunud pilgul ja rahulikult minna...
