Ühes ,,peatseltoodatavas,, töökohas puhkes vahepeal hirmus jõuluskandaal ja minuni jõudis see alles nüüd. Pole siis ime, et kõrvalistes kohtades elavad inimesed ei ole segastel aegadel alati pihta saanud, et milline ühiskonnakord või võim parajasti valitseb... :)
http://www.postimees.ee/?id=357637
http://www.postimees.ee/?id=356400
http://www.postimees.ee/?id=359403
Täpsemalt siis:
,,Mahena jääb koolitusloast ilma, Udutajast libapsühholoog, Kuulus teadlane Ivar Tröner, Isehakanute võidukäik Eestis, Abi ja ohud jpm.,,
Igatahes taas oli koguaeg selge sisetunne, et midagi on valesti. Midagi nagu ei toiminud... Kuni viimase kohtumis-hüvastijäturingini linnavalitsuses ja proua Kase juures. Kaardimajake kukub kokku.
Tiinast on muidugi väga kahju, sest tema on ikka selline missiooniinimene ja kriisitöö pole ka mitte kerge valik, seda valitakse südamega. Ivarist ei arva ma üldse mittemidagi.;)
Lisaks sellele olen alles nüüd FOTISE mõjul hakanud tõsisemalt mõtlema sellele raskele süümele, mida pidid tundma oma elu elades eestiaegsed inimesed (rääkimata skautidest ja eriti kõrgelt isamaalistest), kes pidid nõukaajal korraga kannapöörde tegema ja hakkama äkki hoopis teist juttu rääkima... Et mida nad kõikseeaeg tundsid?
Maailm pöördub läände. Maailm pöördub itta.
Ärkamine tuleb ikka pikkamööda!
