Kui nüüd jõulude esimene pool kokkuvõtta, siis oli kõige markantsem ikkagi läbi lume ja tuisu haudadelkäimine. Suurelt polnud see mul mõeldud- paar oksa, mis kuusepuust ülejäid ja pikk-pikk küünal. Mees andis endastki maksimumi ja sõidutas meid kohale. Tõttöeldes sattus temagi paaril korral-
(punase tule taga ja kurvis) kergesse libisemisse, kuid ikka kuidagi pidama sai,seal kus vaja. Ühesõnaga haudadele kahlasin siis üksi läbi hämara
hangedes metsa. Oli seal ju rahvast teisigi, ka autosid, aga tubli olin ma igatahes, et selle käigu üldse ettevõtsin... Hauapeal oli lund ülepõlve ja isegi kivisid ei paistnud. Panin siis kuuseoksad lumele ja küünla hange. Aga põlema sain küünla! Lugesin siis meieisa palve, nagu ikka ja soovisin vanematele jõulu ja muud kõikset rahu.
..........................
Jõulud hanges,
küünal lumes
kõik on kokku talve jumes
hing on hell
ja leek on tules
lumi otsatumalt tuleb...
Tuli põleb, lumi tuleb?
Kumb on tugevam see elab,
ja kumb nõrgem silmad suleb.
Tahan tahan talve üha
talv on olemuse püha...
.................
Teisel jõulupäeval tuli ka lapselaps meile ja kaunistasime suurte räitsakatega aknaid. Kolmandal jõulupäeval küpsetasime kõik see perega keeksi ja mees sõitis juba Tartu poole minema, kuna töö ootas esmaspäeval seal. Nii see jõul läks. Kiikus ja kaikus. Lumesajust ja tuisust ja küünlasärast...
Ja nagu arvata oligi,sai kõige suurema jõuluelamuse ikka Pisike, kes ka kogu hingest jõulude nimel pingutas, kuuske ehtis, emmet kõiges aitas ja kinkegi tõeliselt nautis.;)
Jõulud ongi ju laste ja esivanemate vaimude püha. Kas pole?!?
Ja kutsikas keerutas ka saba ning näitas kui kõlava häälega ta klähvida oskab ja kui sügavalt silmavaadata. Teravatest hammastest rääkimata...
Sel aastal siis sedamoodi.
