ESSEE KASVATUSEST.
Kas head lapsed kasvavad vitsata?
SISSEJUHATUS.
Kasvatuse ühed põhiküsimused on need, kuidas laps tuleb toime oma agressiivsusega ja see, kui terve ja adekvaatne on tema enesehinnang. Läbi nende kahe prisma vaatlen ma nii minevikku, olevikku kui tuleviku meie oma pere näidete varal põlvest põlve, ehk siis enda lapsepõlvemälestuste ja oma laste kujunemise põhjal nii nagu see kõik on väljakukkunud. Kas heade laste , kes kasvavad teatavasti just ilma vitsata, kasvatamiseks läheb vaja rohkem õnne või elutarkust? Ja kuidas tulla toime laste agressiivsuse ja autoagressiivsusega? Samuti arutlen piirjooni tekitavalt ka saksa tuntud pedagoogi, grupiteoreetiku ja superviisori Heike Baumi raamatu : ,,Ma olin vihast lõhkiminemas!,, olulisemate ja julgemate teeside üle.
Kui last kasvatada, õpib ta kasvatust.
Kui lapsele moraali lugeda, õpib ta moraalilugemist.
Kui last manitseda, õpib ta manitsemist.
Kui lapsega riielda, õpib ta riidlemist.
Kui last väljanaerda, õpib ta väljanaermist.
Kui last alandada, õpib ta alandamist.
Kui lapse hinge surmata, õpib ta surmamist.
Tal on siis valida, kas surmata iseennast, kedagi teist või mõlemat.
Kui last austada, siis õpib ta austama teisi, nõrgemaid.
Kui püüda tema käitumist mõista, siis tunneb ta end turvaliselt
Ega ole enam sunnitud raevutsema.
Alice Miller
MINA ISE, KUIDAS SEE OLI?
Minu enda lapsepõlv arenes põhiliselt kahe mõjutaja ema (sünd. 1924) ja tädi ehk isa õe (sünd.1897) käe all. Isa (sünd.1918) suri varakult ja tema mõju ei olnud nii tuntav.
Ema oli saanud eestiagse kasvatuse ja tema kasvatuspõhimõtted olid veel nõukaajast rikkumata. Ta pühendas lastele väga palju aega ja armastust, kuigi tal oli üksi majapidades ka väga palju tööd ja seega tegelikult ikkagi mitteküllaldaselt aega. Kuidagi õnnestus tal see, et olime lasteaias vaid paar aastat enne kooli ja nädalalõpu- ning ööpäevaveetmise lasteaedadest polnud me kuulnudki. Siiski oli tollel ajal ihunuhtlus, ehk vitsaandmine levinud kasvatusmeetod ja niipalju kui ma isat mäletan, siis tema miinuspooleks oligi usin vitsaandmine. Ema jutu põhjal arvan, et teda muutis kurjaks ka arenev vähk.
Ükskord saime vitsa selle eest kui naabri aias vaarikaraksus käisime.
Ma olen kuulnud, et ka tollel ajal olid kangemad lapsed öelnud, et anna veel ja õrnemad muutunud nii leebeks, et vahel asi enam vitsani ei jõudnudki. Igatahes mina mäletan neist emotsioonidest soovi põgeneda ja aega tagasikerida. Ema tavaliselt rohkem ähvardas vitsaga, kuid isa tegi ka asja tavaliselt teoks. Eks ta üks hästi traumeeriv kogemus olnud, kus valu segunes häbi ja hirmuga.
Ma ei tea kuidas mu lapsepõlv oleks üldse kujunenud kui isa poleks surnud ja kasvatusse sugenes enam meeldivat vabameelsust, mitte nii selgeid piire ja palju fantaasiat. Igatahes kusagil kaheksa-aastasest peale ma enam siis vitsa ei saanud.
Tädi, kes meil vanaema rollis oli mäletas küll seda hernestel põlvitamist ja muudki tsaariaegsetest julmadest kasvatusvõtetest, kuid tal polnud enam väga palju jõudu meid tõsisemalt karistada ning temal jooksime me harilikult lihtsalt eest ära.
Äkki sai mõned korrad ikka nurgas ka seistud. Ilmselt liigse müramise või mürgeldamise eest. Aga ega me vennaga üldiselt pahad lapsed polnud ja oma kasvatuslikku vabameelsust väga kurjasti ei kasutanud ka.
Roppude sõnadega oli meie peres nii, et isa ei lubanud isegi kuradit öelda. Suitsu tegi vaid isa omal ajal, kuid see meile külge ei hakanud ja pidusid üldse, veelvähem napsipidusid meie peres ei peetud. Küll, aga ühtede naabrite hoovis, kus peale joominguid keegi alati tõsisemalt viga sai. Nii, et see mõjus väga hirmutavalt.
Ema usklik ei olnud, kuid tädi viis meid ka mõnikord kirikusse (nõukaajale vaatamata) ja õpetas õhtu ning söögipalveid lugema.
Olime vennaga hästi loomingulised ja fantaasiarikkad lapsed, kes mõtlesid endale vahel ka mänguseltsilisi välja ja seepärast oli lapsepõlv üldse väga turvaline ja tore. Ma arvan, et oma minimaalse agressiivsuse sain ma esimese lapsena maksimaalselt väljaelada. Ja enesehinnangu kerged kahjustused tulid ehk alles koolieas kui linnas kooliskäies ei õnnestunud kõigeparemini klassi sisseelada. Kuid siiski polnud ma ka kunagi kiusatavate seas, ehkki kedagi on minu kooliaegadel alati klassis ka kiusatud. Alles gümnaasiumis selline kogemus kadus.
KASVATUSMURED ESIMESE LAPSEGA.
Ehk miks on just minul on need kõige raskemad lapsed juhtunud?
Poisi isaga lõppes meie abielu üsna kiiresti. Sisuliselt kasvatasime teda oma emaga koos ja lapse isa kadus sellest mustrist väga kiiresti uude abiellu ja nelja tuule poole. Alates kolmandast eluaastast oli poisil ka kasuisa, kes õnneks väga ei sekkunud - ,,parem pool muna kui tühi koor,,. Juba sünnist saati oli ta nii kange laps, et minu jonn temaomast üle ei käinud. Ta oli väga mehelik ja hakkama sain temaga ainult läbi kavaluse. Kui jonnitekitanud asjad vaikselt kõrgele ärasokutada ja tähelepanu sujuvalt muule tõmmata, siis õnnestub lapse tuju ikka muuta ja olukorda heakskeerata. Põhiline kasvatuspõhimõte oli mul sel ajal-kaheksakümnendatel ja ise kahekümnesena just sõbrasuhtel lapsega ja tõearmastusel. Tegin nii nagu tundsin ja usaldasin oma tundeid.
Pojaga tekkiski väga hea ja lähedane suhe. Paar korda sai küll ka isegi vitsaantud, kuigi see oli rohkem selline saps üle säärte ehk. Vaatamata sellele tekkisid kooliajast kohe probleemid- algul düsgraafia, siis õpiraskused, siis hüperaktiivsus- varane suitsetamine naabripoistega ja varastamine minu ja mehe tagant, mis pani mu kasvatuspõhimõtted ja suure südame korduvalt väga karmilt proovile.
Düsgraafia- spetsiifiline kirjutusprotsessi häire normaalse intellekti, nägemise ja kuulmise korral, mis väljendub tugevates korduvates kirjavigades.
Kolmandas klassis jäeti ta ühes kenas vanalinna koolis lihtsalt istuma. See ehmatas mind sedavõrd, et panin lapse vaimse suunaga Nõmme Waldorfkooli. Meieajal ju harilikult kedagi istuma ei jäetud. Suupilliõppimine ja palju kunsti ja mõjusat ilu ümberringi...
Õnneks ei olnud tema kellegi kiusajate hulgas, ehkki ta oli liidri tüüp ja tal oli palju sõpru. Ta suhtles väga vabalt ja julgelt ka täiskasvanutega . Näiteks kapsaussiga Tartust Tallinna sõites liikus ta neli tundi mööda vagunit, seltsis võõraste inimestega ja korjas komme, mida talle kui armsale poisile ohtralt pakuti. Ta oli ka väga töökas ja iseseisev natuur. Mulle pigem suur seltsiline, semu ja abiline kui lihtsalt poeg.
Kuna ta hea õppija ei olnud, siis õpetajad koolis suhtusid temasse ühest äärmusest teise. Mõned hoidsid teda väga ja uskusid temasse, teised saatsid teda enamasti klassi segamise pärast ukse taha. Mina uskusin temasse ka kogu aeg, sest keegi peab ju sinusse uskuma, ka siis kui kõik on väga pahasti. Lohutamist ta eriti ei vajanud ja valu ta ka eriti ei tunnistanud. Oli selline tugev tüüp. Iseseisvus ta seitseteistkümneselt. Lõi oma pere ja kolis eraldi. Kõik töökohad ja elu suunad on ta enda endale ise valinud. Samuti armastab ta lapsi ja tuleb nendega hästi toime.
Tollel ajal ja nüüdki arvan, et tegin tema jaoks rohkemgi kui suutsin. Ta käis küll erakoolis, kuid erikooli polnud teda õnneks vaja panna. Tegin teda kasvatades järelduse, et enamik teevad ikka geenid kasvatustööst ära, sest poeg oli nii olemuselt kui välimuselt ,,nagu isa suust kukkunud,,. Mina suutsin talle olla saatja, usaldusisik ja hea sõber ja olen seda siiani.
MURED TEISE LAPSEGA.
Ehk- miks ikka ei tulnud seda kerget ja head last? Seekord tuleb tüdruk ja hoopis teise äärmusesse õppetund. Aastad on üheksakümnendad ja ma ise kolmekümne ligi.
Mõtlen tänaseni, et mis sai siis valesti minna? Kõik oli ju nii ideaalne. Armastusega peresse oodatud laps, isegi suht kerge kogupersünnitus, ema kes on oma energia tipul. No igatahes juhtus siis selline ajutalitluse eripära, nagu öeldakse.
Põhiline, mis ma märkasin, et laps oli väiksena ülihea, tegi kõik nagu vaja, hakkas ka varakult rääkima, kuid minuga tal õiget kontakti ei olnud. Näiteks sellist tugevat ja kõikevaldavat nagu pojaga.
Tütar veetis lapsena palju aega omaette mängides ja peamiselt joonistades. Tohutud elu ja lahingustseenid, kümned inimesed, mingid massistseenid piltidel. Mul oli raske tema hingega ühendust saada ja see tegi haiget.
Tänapäeval öeldakse, et selline isiksus on aspergerlik-laps omas maailmas, ilma väljanäidatava empaatiata, endassesuletud.
http://et.wikipedia.org/wiki/Aspergeri_s%C3%BCndroom
Aspergeri sündroom tuleneb ajutalitluse eripärast, mitte valest kasvatamisest või kasvatamatusest. Sündroomi ei saa ravimitega välja ravida ja ravimeid kasutatakse vaid kaasuvate häirete (ülemäärane ärevus, kurvameelsus, agressiivsus) vähendamiseks.
Lasteaias ja algkoolis muid muresid polnud kui tegevuste juures, mis talle igavad olid- siis kippus ta ringijalutama ja ei püsinud üldse paigal. Ka nukuteatrisse polnud teda mõtet viia- ta tüdines seal õige kiiresti ja me pidime poolepealt lahkuma. Inimestega ta ei suhelnud nii otse ja vabalt ja avatult, nagu vend, vaid pelgas neid ja oli üldse suht arakene. Pidasin seda naiselikuks jooneks ja lootsin, et see üle läheb.
Ise sellise aktiivse ja julge lapsena oli mul ka sellist natuuri kuidagi raske mõista, ma olin täiesti teistsugune.
Tema enesehinnang polnudki kunagi vist kõrge. Kasvatuses jäi ta algul tugeva ja jõulise probleemidega venna varju. Siis vajas ta koguaeg julgustamist ja niiöelda ringi sisselükkamist. Iseseisvust polnud peaaegu üldse.
Tunda andis ka hajameelsus, nägemisprobleemid, kartus klassi ees esineda. Jne.
Tõsisemad mured algasid siis kui lasteaed-algkool lõppes ja ta tuli suurde kooli minna. Seal ta ei elanudki sisse ja jäi klassikiusamise ohvriks, mille me lahendasime järgmisel aastal koolivahetusega. Uues koolis algas valuline puberteet, keskendumishäired ja lõpuks antidepressandid ning ka käitumishäired. Lisaks veel eneselõikumise huvi ehk autoagressiivsus ja surmaihalus.
Ma ei teagi mis oleks saanud kui ma poleks leidnud sellist last toetavat kooli nagu Vanalinna Hariduskolleegium, kus on väiksed klassid ja kus tüdruk lõpuks oma koha, enesehinnangu ja õpihuvi leidis.
Ka siin kaldun ma ikka geenide peale näitama. Ka sel korral on tüdruk üsna oma isa moodi. Omamoodi veidrik ja üksildane, aga tark. Lisaks on tal veel selline peen sügavalt filosoofiline natuur. Ma ei tea mida oleks kasvatusega veel teisiti teha saanud?
Ehk oleks võinud ta oma isa rohkem toetav olla? Aga isad on ju tihti sellised, et armastavad pigem tugevaid lapsi ja nõrkadele näitavad näpuga või ütlevad pigem halvasti. Kuid sellega enesehinnangut juba ei tõsta.
Hetkel mõistan oma tütart juba paremini ja vahel saame isegi väga avameelseid ja huvitavaid vestlusi mahapidada. Ta on teinud tohutu arenguhüppe toetava kooli mõjul. Kuid endiselt ei suuda ta olla empaatiline, isegi siis kui ta arvab seda sõna mõistvat. Oma käitumises on ta endiselt enesekeskne ja hoolimatu. Minul ei ole temast ka kunagi veel sõnatõsisesmõttes abi olnud. Kuigi ta on juba seitseteist.
,,Õpitud abitus,,nagu öeldakse. Ta ei soovi ka enda sõnul kunagi lapsi- ju ta tunneb, et elu lemmikloomadega sobib talle paremini. Üksiku hundina, netisuhtlejana ja andeka õpilasena leiab ta kindlasti oma parima elutee. Siingi on olnud minu roll tema toetamine, tema eest võitlemine ja lõputu kannatlikkuse otsimine endas, et kõige sellega toime tulla.
KAS KOLMANDAL KATSEL HEA LAPS?
Kas on võimalik mitte korrata seniseid mõttemustreid, hirme ja eelarvamusi kui perre sünnib kolmas laps, kes paistab olevat lõpuks ometi vastus kõigile palvetele ja igatsustele saada terve ja tubli ja ka hea laps?
Minu kolmas, siis tütar on praegu viiene. Igal sammul ülihooliv, hea suhtleja, mõistev ning abivalmis ja selline ema pesamuna ning hingesugulane.
Lisaks sellele, et olen lugenud väga palju kasvatusteemalist on mul ka kahe keerulise lapse kasvatuskogemus. Teadmine paljudest abistamisstruktuuridest meie ühiskonnas, konkreetsed inimesed, teooriad, koolkonnad ja näod. Kas see kõik viib mind nüüd sel korral sihile? Hea kontakt lapse ja ema vahel, usaldus, õigesti valitud kool, tingimusteta armastus, koosveedetud aeg ja lapse tunnustamine kõige eeskujuvääriva eest. Ja uued kasvatussuunad, lapse peegeldav kuulamine, agressiivsuse väljendamise õppimine, loovteraapiad ja mida kõike veel.
ABIKS TUNNUSTATUD AUTORITEEDID.
,,Ma olin vihast lõhkiminemas!,,
Heike Baum
/Lapse emotsionaalne areng 3-7 eluaastani.
Suhtumisest raevu ja kättemaksu./
Agressioon, mitte vägivald on autori sõnul üks tähtis energialiik, mida inimene vajab arenguks ja edenemiseks nii sisemiselt kui väliselt.
Agressioon tuleb ladinakeelsest sõnast aggredi ja tähendab siinkohal ,,millegi kallale
asuma, aktiivseks muutuma,,. Paljude täiskasvanute puhul on talle, aga jäänud mulje, et nad üritavad lastes iga viha, agressiooni ja vägivalla idu võimalikult vara mahasuruda. Ehk on see meie stressirohkes ja kiire elurütmiga maailmas tõesti nii, sest pühenduda ja süveneda pole ju eriti aega.
Seejuures ignoreeritakse agressiooni kui elujaatavat ja- säilitavat jõudu, lisab Heike Baum. Laps saab iimoodi kahekordse sõnumi. Üks neist on:,,Kaitse end ja suru end äbi,, ja teine: ,,Ole alati kena ja alandlik,,. Need erinevad sõnumid ajavad lapse segadusse ja tema suhtlemine teistega muutub ebakindlaks. Eks vitalsemad tulevad sellest seisust nagu ikka kergemini välja, kuid tundlikumatel tekib probleeme.
Hoopis teine on lugu kui lähtutakse teadmisest, et inimeses on nii heledaid kui tumedaid külgi. Need tuleb omavahel kokkusobitada ja neist tuleb teadlik olla. Neid tuleb esile tuua ning kasutada neid kui positiivset energiat iseenda ja ka teiste heaks.
Siin on autor tabanud naelapea pihta. Maailmas valitseb sisemine tasakaal ja kõigel on oma põhjus. Püüa see vaid üles leida ja sa mõistad kogu tervikpilti.
Kindel on see, et inimene sünnib agressiivse energiaga. Kui tal see tähtis varustus
puuduks, poleks ta võimeline enese eest seisma, end piirama ega arenema.
Agressioon on ellujäämiseks vajalik. Praegusel ajal on laste- ja noorsootöös esilekerkinud just vägialda ennetavad projektid. Maailm areneb tsiviliseerituse poole, kuid alati jääb veel mitmeid samme ideaalideni.
Sest vanemad pole mitte ainult kasvatajad, vaid ka eeskujud ja nad kujundavad otsustavalt just nimelt oma lapse frustatsioonitolerantsi. Siin tuleb taaskord esile vanema eeskuju, roll ja aeg ning energia, mida ta suudab oma lapse koostegevusse panna.
See võib olla sõltuvalt loomusest kas väljapoole suunatud raevupuhang või siis jääb laps haigeks, vigastab end meelega, suunab tunded sissepoole, iseenda vastu.Sellist käitumist nimetatakse autoagressiooniks.
Kui aga laps õpib, et oma tundeid tohib väljendada, õpib ta varakult nendega
konstruktiivselt toimetulema ning tema tunded arenevad koos vanusega.
Kui last lüüa, siis õpib ta lööma. Kõige väiksemgi laks tähendab lapsele, et teda põlatakse ja alandatakse. Vägivald toodab vägivalda ja külmus külmust teab ka Heike Baum ning primitiivsemad kasvatusmeetodid on viimastel kümnenditel teinud revolutsioonilise hüppe lapsekesksuse ja hoolimise suunas.
Kui vägivalda lähemalt vaadelda, siis on see alati vaid märk ahastusest, jõuetusest ja
abitusest. Vägivald on mitteverbaalne kommunikatsioon. Seega kõne ilma sõnadeta, sest kõnevõime antud situatsioonis puudub. Ka noorematel, neil lihtsalt puuduvad sõnad. Niisiis rohkem eeskuju, lihtsaid selgitusi, soojust, usku ja armastust ning meie maailm muutub igal juhul paremaks. Ja ka see, et igale murele leidub ju lahendus ja igale tõvele rohtu kui õigel ajal märgata ja sekkuda.
KOKKUVÕTTEKS.
Käesolevas essees olen vaadelnud läbi eri kasvatusviiside tsaariajast ja eestiajast ning nõukaaja lõpuaegadest pärit inimeste õnnestumist kasvatusprotsessis kahe põlve näitel niiöelda vabas Eestis ja uuemal ajal. Siis meie oma pere näidetel.
Kasvatuse ühtede põhiküsimustena olen leidnud õige toimetuleku agressiivsusega ja terve ning adekvaatse enesehinnangu. Kas heade laste , kes kasvavad teatavasti just ilma vitsata, kasvatamiseks läheb vaja rohkem õnne või elutarkust? Arvan, et kõigepealt muidugi õnne saada terve laps ja hea kasvukeskkond. Ja loomulikult aitab nii elutarkus kui ka raamatutarkus. Inimene muutub ajas ja ruumis, muutub tema energiatase, teadmised uskumused ja ühiskonna vaated kasvatusele.
Ja kuidas tulla toime laste agressiivsuse ja autoagressiivsusega? Nooremate laste puhul aitab kindlasti Heike Baumi lähenemine. Samas ei saa ka alahinnata ema tingimusteta armastuse ja pühendumise tähtsust, head usalduslikku sõbrasuhet lastega ja vajadusel ka spetsialisti ning terapeutide abi. Niisiis arutlen ülevaatlikult ka saksa tuntud pedagoogi, grupiteoreetiku ja superviisori Heike Baumi raamatu : ,,Ma olin vihast lõhkiminemas!,, olulisemate ja julgemate teeside üle. Ma arvan, et ka kolmandal katsel võib saada ,,hea lapse,,. Ja tegelikult võiksid kõik eesti lapsed kasvada ka ilma hoolimatuse ja ilma vitsata.
