Ei jaksa hästi enam blogigi pidada. Kahjuks ei saa seda ka läpakast teha-voodist, kuna läpakas ei hoia automaatseid paroole ja olen oma blogi parooli äraunustanud. Mehe arvutist tuleb see alati automaatselt. Vaat kus jama nüüd!
Eile käisin esimest korda hoolduskoolituse sessil. Anu sai autoga vedada. Tagasi kooserdasin ise, aga tegin vist ikka jalale haiget. Täna puha valutab. Pole seda õiget elamise tunnet. Rahvas oli seal mõnus-selline iselaadi ja hästi sõbralik ja avatud. Õppejõud vanemapoolsed ja ometi lõbusad. Kes oli just Istanbulist tulnud vinge mamsel ja viskas igal teemal kildu, nii, et naera või herneks. Kes oli selline ,vana õhuline kunstnik,, kes rääkis suure hingega oma loovteraapiate teemal ja inspireeris meid oma kunstiülesannetega. Anu kukkuski õhtul kohe kodus kollaaži tegema.
Empaatiast rääkis see õppejõud ka - see on see- sinu valu minu südames.
Tegelikult peaks nüüd palgatööd ka sissetoksima hakkama. Kujutan ette, et sellele mu päevad kuluma hakkavadki. Kui just ennast kuskile vedama ei pea, mis on mõistagi paras pingutus ja mitu head annust valuvaigisteid. Aga töö on vähemalt suht lihtne-sisuliselt.
Ja omamoodi huvitav ka, kuna asi puudutab vanu fotosid.
Kask mu akna taga kummardab kollast
päikse all kuldne, muidu kõduse heina karva
Suvi on jäänud kaugele maha
soojus meenub ja puhkeb õide nii harva
südames küll kuid kehas valitseb valu
seekord sügisene
kõigelt nähtavalt andekspalun
ehk siis taganeb ka kord mu valu
pisitütar teeb suure kalli
uuestisünd, palun tule
