Tänane päev möödus suures osas üle hulga aja taas ilma valuta. Isegi ei tea kuidas see õnnestus,vägisi kipub rõõm silma- ja suunurkadesse...:)
Igatahes ,,Efisko,, koolitusel hakkas mul täna nii igav, et sure või ära. Ei ole ma sisestajaks sündinud ja teema on ka väga pretentsioonikas, nii, et iga küsimus on oma paljude eranditega ja nõuab tohutut erialast süvenemist. Aga suutsin ikkagi oma aja ära olla ja vastupidada.
Issi ostis täna Pisile ,,säästunuku,, mis maksis 10.- ja nagu nende odavate asjadega on, siis kippusid ikka käed, jalad ja pea otsast äratulema, no ühesõnaga mänguasi ,,üheks õhtuks,, ja ostmise rõõm veel peale selle.
Pisi haarab mind ikka ka oma mängudesse kaasa ja nii me siin siis õhtuti tantsime ja laulame ja jutustame tema nukkudega. Kohe nii, et oma lapsepõlv tuleb meelde. Ja lapsele teeb see palju nalja. Homme seisab ees hambaarstilkäik Pisiga, sest tal on kogunisti kolm auku ja haigekassa numbreid selleks aastaks (lastele tasuta) rohkem polegi võtta.
Seega peab siis ikka lootma, et ta suud niikaua suudab lahti hoida, et ühegi augu kinni saaks. Sest need ju ikka vahel valutavad tal ka.
Vat sellised tähtsad käigud siis.
Aga sügis tuulutab, lennutab ja rajutseb, tema ei vaja ei hambaarsti, ega valuvaigisteid, nii nagu ei vaja ta ka terveid, ega katkisi nukke. Ta lihtsalt hingab läbi sinu ja sügisetunne ongi ligi. Igaühe jaoks nii erinev ja ometi ka nii neetult sarnane.
