Oli kord kuningriik. Inimesed elasid hästi ja olid õnnelikud. Päeval mil vana kuningas tundis Surma lähenevat kutsus ta oma poja.
- Poeg. Mu isad ootavad mind. Ma jätan sulle kuningriigi. Hoolitse alamate eest ja kaitse oma rahvast. Ma jätan sulle 2 laegast. Ühe võid sa avada kui sul on kõik halvasti. Kui valgust ei paista enam kusagilt, sa oled üksi, maailm on kõle ja õel paik ja sa vaatad vastu hävingule. Teise laeka võid avada kui sa oled õnnelik. Kui sa ei tea enam mida rohkemat elult oodata, kui oled ümbritsevaga harmoonias ja su hingekeeled helisevad koos Päikesega.
Paar päeva hiljem vana kuningas suri. Ta pojast sai uus kuningas ja ta püüdis olla igati oma isa vääriline. Kuid naaberriigi kuningas oli seda aega oodanud. Noor kuningas oli sõjapidamises kogenematu. Naaberkuningas tungis ootamatult talle kallale. Vähese ajaga olid ta väed purustatud, riik riisutud ja inimesed orjuses. Kuningas oli põgenenud ilma saatjaskonnata mägedesse, teda jälitasid naaberkuninga kõrilõikajad. Ta hobune murdis jala, kuningas põgenes jala edasi. Möödusid nädalad. Kuningas oli peitnud end vanasse koopasse ja ta lõdises külmast ja näljast. Kõik mis tal oli, oli kadunud. Väljas otsisid teda mõrtsukad, ta rahvas oli orjuses ja riiki polnud enam. Kuningale tuli meelde isa jutt. Ta võttis oma kompsu ja mõtles et mis saab veel halvemini minna.. Ilmselt on aeg laegas avada. Seal oli sedel millel kiri "Kõik möödub". Kuningas ootas mingeid juhiseid, õpetussõnu ja oli pettunud. Ta heitis magama. Hommikul ärgates avastas ta et ilm oli soojaks läinud. Ta nägi karjust. Too oli õnnelik nähes et kuningas elus on, andis talle süüa- juua ja soojad riided. Sõna levis ja üksikult hulkuvad sõdurid hakkasid kogunema. Varsti oli koos väike ja kiire väesalk ja nad hakkasid sissetungijat igal moel kimbutama. Jutud levisid ja inimesi tuli aina juurde. Koitis päev mil kuninga vägi oli nii suur et ta astus avalikult välja. Purustas sissetungija ja kihutas piiride taha. Rahvas juubeldas. Algas ülesehitustöö. Sündis palju lapsi, ilm oli soodus ja mitu aastat olid head saagid, kari kosus jõudsalt. Ühel päeval nägi kuningas üht naist ja see muutis ta elu. Talle tundus et see naine on puuduv osa ta elust, ta tahtis naise lähedal olla. See oli kauge kuningriigi printsess kes oli saabunud koos karavaniga. Ei maitsenud enam ei söök, jook ega uni. Ta palus võõrad vastuvõtule ja osutas naisele igati tähelepanu ja austust, tegi kingitusi. Ja ega nainegi ükskõikne polnud, jutud sellest noorest kuningast olid tema kodumaale jõudnud. Nad armusid ja kuningas võttis ta naiseks. Pulmad olid suured ja uhked, sellest said osa riigi kõik inimesed. Varsti sündis neil laps. Poeg. Kuningriigi pärija. Kuningas oli nii õnnelik et ta otse tundis kuidas Päikese valgus ta hinges heliseb, ta tahtis haarata kogu maailma käte vahele ja kallistada, ta ei osanud enam midagi muud tahta. Siis meenus talle isa teine laegas. Ta võttis laeka, mõtles veidi ja avas selle. Selles oli sedel. Aeglaselt rullis kuningas sedeli lahti."Kõik möödub". Kui ta seda luges, tuhmusid ta silmad ja täitusid pisaratega. Ta vaatas üle oma kuningriigi ja tõstis silmad taevaste poole. Ta soovis et poleks seda laegast kunagi avanud.
