Sain teada, et olime kõik hooldusametisse ,,põetajateks,, sissesaanud (mida oligi arvata). Mina seisan muidugi dilemma ees kui ma ka sotsiaaltöösse sissesaan, aga see selgub alles esmaspäeval.
Ühe intrigandist mehe (meie ühise tuttava) käest sain ootamatult Naise blogi sissekandeid ja lugesin kogu vahepealse aja läbi. Tulid kõik vanad ajad meelde- nii ilusad, rõõmsad kui kurvad. Haavad läksid lahti, nagu öeldakse. Oli ju tema niiöelda mu Blogiemake, teda ma ainsana lugesin ja tema mõjul hakkasin ka ise blogima. Muidu mind siin kindlasti praegu poleks.;)
Tänud talle veelkorra ja elagu ta rõõmsas rahus!
Mõtlesin selle üle, et minus ikka pole piisavalt seda kuulsuse ja sära geeni.Enamuse ajast tahaksin olla maailma jaoks väike ja silmatorkamatu tolmuterake või väike täht täheparves.
Mulle meeldib väga suhelda, kuid ma pole absoluutselt ,,seltskondlik,,. See pole üldse minu element. Ilmselt on see seotud ka mõningate lapsepõlvemälestuste ja nukrate kogemustega. Igatahes väldin igasugu ,,seltskondi,, üldjuhul nagu vanapagan välku. Nüüdseks tundub mulle veel, et seltskondades ei saa piisavalt inimestesse süveneda (üks pidev smalltalk) ja see on pealiskaudsuse pesapaik. Ehk oli see peamine ja olulisim, mis meid Naisega lahku viis- tundsin, et oleme liiga erinevad ja ei suuda tema maailma mahtuda. Kuigi blogist jäi mulje, et olin juba ,,peaaegu sõber,,. Saa sa siis neist inimestest kunagi aru!
Aga mina olen mitte põhjamaine, vaid selline tuleinimene-kiirelt tülli-kiirelt lepitud, midagi öeldud- jälle unustatud-pisarad ja suudlused läbisegi. Mis teha, ei ela ma õigel laiuskraadil. Tõeline eestlane elab natuke teises mustris. Mõtleb seitse korda ennem kui midagi ütleb. Ja kui ütleb, siis nii ka jääb- kogu eluks.
Alles hiljuti meenutati mulle ka seda, et räägin liiga kiiresti, nii ongi. Aga eks ma püüan siis ikka kohaneda ja aklimatiseeruda.
Üheks abimeheks on siin ka abistavad ja hooldusametid. Vajan taustrahu, et ise ka oma temposid aeglustada ja temperamenti mahajahutada. Ja eks on vanuski teinud siin oma töö. Õnneks on eestlaste hulgas ka piisavalt palju temperamentseid inimesi ja see mõjub lohutavalt.
Aga vähemalt selles osas olen ma rahul, et enamikes olukordades ja inimsuhetes iseäranis olen ma täiesti ehe ja aus, selles hetkes kohal, ilma teeskluse ja mängu ja kavaluseta... Elan oma elu täie rinnaga ja olen see, kes ma päriselt olengi.
Teiseks tundub mulle, et Tartu ehk ongi selline ,,palju üksmeelsem ja seltskondlikum,, kant, seal on kohe selline aura ja vaim veel pealeselle... :) Tallinnas on inimesed üldsegi mitte nii monoliitsed ja üheskoos. Valitseb raha ja kiiruse vaim. Igaüks ajab rohkem oma rida. Muidugi suheldakse ju ka, aga see on kuidagi teistmoodi. Ses mõttes ongi kindlasti väiksemates linnades parem elada. Ise elaksin esimese eelistusena Haapsalus ja teisena Pärnus. Viljandi on ka väga armas.
Vaat sellised mõtted tulid siis pähe.
Õhtul käisime tüdrukutega perseiide vaatamas.
/Eestis võib sel nädalal jälgida selge ilma korral öösiti perseiidide meteoorivoolu, mis on palja silmaga kõige paremini nähtav 11.-13. augustil./
Nägime linnasumust hoolimata isegi ühte eriti ilusat eksemplari. Langevad tähed on imelised. Sabatähed ja sabata tähed...
Salapärane öötaevas.
